Kuidas rääkida lastega koroonaviirusest?

Lapsele koroonaviiruse kohta jagatav info peaks olema tõene, konkreetne ja lapse vanust arvestav.. Foto: Erakogu

Koroonaviiruse COVID-19 pandeemia tekitab vähemal või suuremal määral segadust ja hirmu kõigis inimestes. Lastel on täiskasvanutest veelgi keerukam toimuvat mõtestada ja tõesti infot väärast eristada. Vanemate ülesanne on oma lapsi selles aidata.

 

Innove Rajaleidja psühholoogid Birgit Tito ja Evelin Tael ning psühholoogia peaspetsialist Katri Viitpoom annavad praktilist nõu, kuidas lapsega koroonaviirusest rääkida.

• Maailmas toimuvat lapse eest varjata pole mõtet. Lapsed kuulevad sellest niikuinii – televiisorist, raadiost, teiste täiskasvanute või laste käest, vanemate omavahelist vestlust või ärevust märgates. Parem on rahuldada lapse uudishimu, suurendada teadlikkust ja vähendada ärevust kodus.
• Lapsed reageerivad ärevatele sündmustele erinevalt – kes naljatab ja rõõmustab vabade päevade üle, kes muretseb haigeks jäämise või suremise pärast. Mõni laps muutub jonnakaks, teine endassetõmbunuks, kolmas ülienergiliseks. Kõik lapsed vajavad aga praeguste sündmuste juures vanemate tuge ja selgitusi.
• Lapsele koroonaviiruse kohta jagatav info peaks olema tõene, konkreetne ja lapse vanust arvestav. Rääkima peaks rahulikult ja julgustavalt. Näiteks saame selgitada: “Maailmas on väga palju viiruseid ja vahetevahel jääme me mõne viirusega kokkupuutudes haigeks. Tavaliselt tekitavad viirused näiteks köha, nohu, palavikku ja halba enesetunnet. Meie keha oskab viirustega võidelda ja enamasti saame varsti terveks. Praegu levivast koroonaviirusest räägitakse nii palju sellepärast, et see levib üle maailma kiiresti ja on täiesti uus. Selle vastu pole veel ravi ega vaktsiini leiutatud.” Hoiduge spekulatsioonide, vandenõuteooriate ja liigsete detailide lapsega jagamisest, sest need ajavad lapse segadusse ja hirmutavad teda.
• Kui laps on ärev, siis esmalt saame lapse ära kuulata. Las ta räägib, mida ta on lasteaias, koolis või sõpradelt kuulnud, mis talle muret valmistab, mida ta kardab.
• Järgmiseks saame korrigeerida lapse teadmiseid. Näiteks võib laps olla kuulnud, et paljud vanaemad ja vanaisad surevad ära, või et kui kool pannakse kinni, siis jääb laps õppimises lootusetult maha. Saame last rahustada hetkel teada olevate faktidega: “Praegu ei ole mitte keegi Eestis koroona tõttu ära surnud ja ka meil pole praegu põhjust karta, et kellegagi meie perest midagi halba juhtuks. Saame sellele kaasa aidata, kui peseme korralikult käsi, hoiame puhtust, jääme koos koju ja puhkame. Kui kool on kinni, saame kodus õppida, õpetajad juhendavad meid arvuti vahendusel.”
• Rusikareegel on see, et kui laps oskab küsida, siis on ta vastuseks valmis. Seega vasta kindlasti kõigile küsimustele, ära ignoreeri või valeta, kuid vasta eakohasel tasemel.
• Laps võib küsida, mis on koroonaviirus. Koroonaviiruse kirjeldamisel võib lapsele lihtsate sõnadega selgitada, et see on selline pisik, mis inimese sisse lennates võib tekitada paha enesetunde. Võite koos meenutada, kuidas mõni varasem viirus lapse enesetunnet mõjutas või kuidas mõni sõber haige on olnud, ja selgitada, et koroonaviirusega võib juhtuda umbes samasugune asi. Sellele võib lisada, et mõnel inimese tekib palavik ja köha, mõni tunneb end lihtsalt natukene halvasti ja on väsinud, aga mõnel tekib suurem köha, mille pärast on tal raskem hingata. Oluline on märgata, kui palju infot on lapsele piisav ja mis hetkest läheb info liiga detailseks või keerukaks.
• Kui laps tahab teada, kuidas koroonaviirus levib, võib öelda, et kui viirusega inimene aevastab või köhib, siis lendavad pisikud tema seest välja. Terve inimene võib jääda haigeks, kui need pisikud kuidagi tema sisse satuvad. Kuna need pisikud võivad sattuda meie kätele, siis on tähtis käsi pesta, et pisikud ei satuks kätega süües või oma nägu katsudes meie sisse.
• Kui laps küsib, kas koroonaviirus tapab ära, võib välja tuua, et nagu kõigisse haigustesse, on ka koroonaviirusesse mõned inimesed surnud, aga rohkem on ikka neid, kes on paranenud. Arstid teevad palju tööd, et haigeks jäänud inimesed terveks saaksid.
• Last toetab see, kui vestlus keskendub konkreetsetele reeglitele, mida laps ise saab enda ja oma pere jaoks ära teha. Näiteks võite rääkida läbi, kuidas ja millal pesta käsi. Näita kindlasti ise hügieenireeglitest kinnipidamisel eeskuju. Kui lasteaias või koolis on kehtestatud uued reeglid, siis rääkige need ka kodus läbi.
• Vanemad võiksid piirata lapse kokkupuudet uudiste ja spekulatsioonidega meedias ja internetis. Pidev viiruse leviku, nakatunute numbrite ja asukohtadega kursis olemine on lapse jaoks liiga suur koorem ning kiiresti muutuv ja sisult erinev info lapsele raskesti hoomatav.
• Saame anda lastele eeskuju, jäädes ise väliselt rahulikuks. Lapse ärevus on tihti seotud vanemate ärevusega. Kui vanemad räägivad koroonaviirusest palju ja väga murelikul toonil, tõstatavad pidevalt teema ja kontrollivad uudiseid, siis muutub ärevaks ka laps. Kuna täiskasvanud oskavad oma tundeid lastest paremini reguleerida, siis on vanema roll oma emotsioone ja käitumist jälgida ning luua kodus keskkond, kus kõik pereliikmed saavad muretsemisest ka puhata. On mõistetav, et ebamäärased olukorrad hirmutavad ka täiskasvanuid ja võimendavad vaimse tervise probleeme. Kui täiskasvanu enda emotsioonid on nii tugevad, et ta ei suuda lapse ees rahulikuks jääda, on soovitav kasutada enne lapsega rääkimist eneseabivõtteid iseenda rahustamiseks ja võimalusel konsulteerida ka vaimse tervise spetsialistiga.
• Lapsi aitab kõikvõimalike murede, nii ka ärevate uudiste ja aegade puhul see, kui nad saavad vanemaga rohkem koos aega veeta, rohkem vanema tähelepanu. Väiksemaid lapsi, kergemaid hirme maandavad ühised mängud, loomingulised tegevused ja veiderdamine, mis ajavad lapse naerma.
• Kui laps peab jääma koolist või lasteaiast koju, siis püüdke võimalikult suurel määral säilitada tavapärast päevarutiini – näiteks söömine, pesemine, lugemine, magamine tavapärasel ajal. Rutiin tekitab lastes turvatunnet.
• Samal ajal enda ja lapse ärevuse maandamisega on täiskasvanu kohustus siiski ka oma lapse lapse turvalisuse eest vastutada. See tähendab, et hoida end kursis riigiasutuste, kooli või lasteaia antud juhtnööridega ning hoolitseda nende järgimise eest. Kui lapse kool on isolatsioonis, siis on vanema ülesanne vastutada, et laps tõesti ka kodus püsiks. Kui tekivad koroonaviiruse sümptomid, siis tuleb püsida kodus, helistada kiirabisse ning teavitada kindlasti ka lasteaeda või kooli.

Oluline on mitte tekitada hirmu ja paanikat, vaid rõhutada oma vestlustes ja hoiakutes seda, mida kõik inimesed saavad teha selleks, et mitte nakatuda ega teisi nakatada.

Vanuselised iseärasused

• 1.–.3 klassi ja nooremad lapsed vajavad lihtsat ja lühikest infot. Koroonaviirusega seotud faktide tasakaalustamiseks võib neile selgitada, et täiskasvanud nii kodus kui ka koolis näevad palju vaeva, et lastel oleks seal turvaline, ning hoolitsevad laste eest, kui nad haigeks jääma peaksid. Lapse tähelepanu peaks juhtima sellele, kui tähtis on praegu eriti hoolikalt käsi pesta.
• 4.–6. klasside lapsed võivad küsida rohkem küsimusi, nagu mis siis juhtub, kui koroonaviirus jõuab nende kooli, trenni, huviringi. Laps võib vajada täiskasvanu abi, et eristada reaalsust katastroofifantaasiast ja kuulujuttudest. Sobilik on lapsega arutada koolis ja kogukonnas rakendatud viiside üle, et viiruse levikut takistada.
• 7.–9. klasside ja vanemad lapsed olulist teema lihtsustamist enam ei vaja. Sellises vanuses laps on valmis koroonaviiruse-alaste faktiteadmistega kursis olemiseks, sest piisavate selgete teadmiste korral tunnevad nad olukorra üle suuremat kontrolli, mis tekitab turvatunnet.