:format(webp)/nginx/o/2020/04/23/13067533t1h22c7.jpg)
Me oleme seda päeva kaua oodanud. Me oleme oodanud teda nii kaua, et oleme selle ootamisega harjunud. Praegu tundub uskumatu, et eriolukord on kestnud kõigest kaks kuud. Tegelikult on tunne, justkui oleksime karantiinirežiimis oluliselt kauem olnud. Kes mäletab veel neid aegu, kui uusi piiranguid aina kehtestati ja kehtestati ning meile tundusid need täiesti uskumatud ja võimatud?
Aga praegu elame normaalsuses, kus suurel osal inimestest on avalikes kohtades ees mask ja käes kummikindad. Kuigi me täpselt ei tea, kas ja kui palju need aitavad. Distantsi hoidmine kauplustes, tänavatel ja mujal on saanud harjumuseks, nagu ka pidev kätepesu ja desinfitseerimine. Paljude inimeste töörežiim on lühikese ajaga kardinaalselt muutunud, kooliõpilaste oma sealhulgas. Me oleme harjunud mõttega, et tegelikult me ei tea, mida lähitulevik toob, ja enamik poliitikuid ei luba meile helget lähitulevikku, vaid ennustab võimalikke mornimaid aegu.
Eelolevast esmaspäevast, kui eriolukord lõpeb, peaks ju kõik justkui muutuma. Nii tahaks ju mõelda, sest inimesed on palju kannatanud ja olnud vastutustundlikud. Mida saavad nad vastutasuks? Lubaduse, et koroonaviirus võib uue lainena tagasi tulla, tööpuudus suureneb hüppeliselt ja majandus ei taastu niipea? Oleme harjunud mõtlema, et vastuseid teavad teadlased, majanduseksperdid, meedikud, poliitikud ja teised targad inimesed, kes valdavad tavainimestest rohkem infot.
Aga seekord on teisiti. Tundub, et juba pikemat aega ei tea keegi mitte kui midagi. Ainult seda, et tuleb olla ettevaatlik. Tegelikult oleks ju meil õigus teada, sest kuigi peaminister teatas, et 18. maist lõpeb eriolukord, ei muuda see päevapealt iseenesest palju. Aga teada tahaks kas või seda, et kui kõrge võimukandja ütleb rahvale, et koroonaeelsesse elukorraldusse ei naase me veel niipea, siis mida see sisuliselt tähendab. Just see on põhiküsimus, millele inimesed aina rohkem vastust ootavad.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)