Anvar Samost: "Mitte külmikud, vaid kahe esimese laine juhtimisanalüüs"

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Terviseameti külmikutes ülessulanud vaktsiinidest on kriitikud üritanud ehitada ameti või sotsiaalministeeriumi saamatuse sümbolit, kuid see on vale võitlus.

Igal ettevõttel või organisatsioonil juhtub õnnetusi. Kes on midagi juhtinud, see kindlasti saab oma kogemusest näiteid leida. Rõhutan: õnnetusi juhtub kõigil ja harva on tegemist just selliste õnnetustega, kus kõik on kõik õigesti teinud ja kogu süü lasub pimedal juhusel.

Ikka saab tagantjärele keegi tark öelda, et kriisideks tuleb valmistuda, õnnetusi saab ette näha ja nendeks valmistuda ning kuna valmistutud pole või kriisiplaan ei toiminud, siis keegi peab vastutama, ehk isegi karistatud saama, töö kaotama. Ja tal võibki õigus olla.

Aga inimesed on siiski inimesed, asjad ununevad, kogu aeg tähelepanu ei püsi või lihtsalt on kollektiivne pimedus. Mõni teade jääb kohe lugemata, telefon on teatri ajaks vaikseks pandud, öine meil saab loetud alles hommikul. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kui 2020. aasta suvel polnud vaktsiine, siis nüüd on need olemas. Enne sügist pole meil enam ühtegi õigustust analüüsi tegemata jätmiseks, et siis kolmandat ringi samade rehade otsa joosta.

Ühes minu juhitud ettevõttes juhtus kümmekond aastat tagasi enam-vähem täpselt see, mis äsja terviseameti külmlaos: serveriruumi jahutus ütles üles, käivitus jamade ahel ning lõpuks sai kahjustada üks väga oluline andmebaas, mille taastamine maksis olulise summa. Temperatuuriandur oleks pidanud saatma hädasõnumi, aga ei saatnud. Andmebaasi varukoopia jäi tegemata, kuid sellekohane meil läks kuidagi kaduma.

Kedagi karistada polnud põhjust, mõned inimesed töötasid mitu ööd, et õnnetusest üle saada, kõik olid väga õnnetud.

Usutavasti on inimesed kümnete tuhandete vaktsiinidooside riknemise pärast väga õnnetud ka terviseametis ja sotsiaalministeeriumis. Kuid rumal või alatu oleks öelda, et selle õnnetuse eest vastutab sotsiaalminister Tanel Kiik või terviseameti juht Üllar Lanno. Jah, kaudselt vastutavad: organisatsioonide laitmatu toimimine on nende ülesanne. Aga õnnetused juhtuvad ja inimlikud eksitused on võimalikud ka riigi bürokraatias, kus iga üksuse, tegevuse ja ameti jaoks on detailne juhend. Minister siiski laoruumis pistiku kõrval valvata ei saa.

Kahetsusväärne on seetõttu, et paari külmiku ülessulamise käsitluse peale on läinud nii palju energiat. Samas on suurusjärkude võrra olulisemaid küsimusi, millele vastamisega pole Tanel Kiik ja Üllar Lanno, ka peaminister Kaja Kallas ning veel hulk ametnikke ja poliitikuid nähtavalt pingutanud.

Oleme veetnud sisuliselt poolteist aastat lakkamatult koroonaepideemia tulekahjusid käigu pealt kustutades. Vahepeal tegi eelmine valitsus isegi suure tänuürituse, aga siis läks kõik samas joones edasi, ilma et kogemustest oleks õpitud ning vead ja halvad lahendused selle põhjal kõrvale heidetud.

Kui 2020. aasta suvel polnud vaktsiine, siis nüüd on need olemas. Enne sügist pole meil enam ühtegi õigustust analüüsi tegemata jätmiseks, et siis kolmandat ringi samade rehade otsa joosta. Õigustuseks ei sobi ka see, et Eesti viimased kaks valitsust on paljude teiste maailma arenenud riikidega võrreldes oluliselt vähem rumalusi teinud. Selle eest aitäh, aga saab kindlasti paremini.

Peamisi küsimusi on kaks: kuidas tagada tervishoiusüsteemi valmisolek ja piisav võimekus ning kuidas sellele toetudes hoida elu ja ühiskonda Eestis võimalikult normaalsena. Et riskigrupid oleksid vaktsineeritud, haiged saaksid ravitud ilma muud tervishoiusüsteemi hingetuks pressimata. Et lapsed käiksid koolis, teatrid ja kontserdid toimuksid, inimesed saaksid omavahel suhelda ja ei peaks Euroopa kultuuriruumi sobimatuid ja praktikas asjatuid maske kandma.

Oluline on ka see, kuidas vältida hirmu teel juhtimist ning pideva hirmu ja ärevuse õhkkonna loomist ja säilitamist.

Need on kõik juhtimisküsimused, millega tegelemiseks on Eestis raha, nüüd juba ka teadmisi ja kogemusi − ning inimesi. Tanel Kiik, Üllar Lanno ja Kaja Kallas peavad külmikute ja muude pisiasjade mikrojuhtimise asemel leidma ja ellu rakendama lahendused, mis laseksid koroona nii otseses kui kujundlikus mõttes uute ja ohtlike haiguste nimekirjast välja lülitada.

Oleme muule Euroopale eeskujuks.