JUHTKIRI Rattatee, mis pidanuks valmima juba ammu

Narva ja Narva-Jõesuu vaheline kergliiklustee. FOTO: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Narva ja Narva-Jõesuu vahelise kergliiklustee valmimine võimaldab lõpuks ometi nende kahe linna vahel ohutumalt jalgrattaga liigelda.

Samas on selle tee ehitamise lugu omamoodi musternäidis, kui okkaline ja äraspidine võib olla piirkondlike investeeringute tegemine.

On igasuguste kallite uuringutetagi selge, et Narva ja Narva-Jõesuu vahele oli rattateed inimeste liikumist arvestades vaja samavõrd kui näiteks Jõhvi ja Kohtla-Järve vahele. Kui too tee valmis üle kümne aasta tagasi koos maanteelõigu uuendamisega, siis Narva ja Narva-Jõesuu vahel tuli tuhandetel inimestel, kel asja arvukatele aiamaadele või randa, ikkagi kuni tänavuse aastani sõita autodega sama teed mööda.

Narvas ja selle ümbruses elab Ida-Virumaal kõige tihedamalt inimesi, kuid rattateekilomeetreid ei tahtnud sinna kuidagi tulla − küll aga nendesse kohtadesse, kus asustus hajusam ja hea, kui päeva jooksul mõnigi rattur teed kasutas.

Mäletatavasti lõi Narva aastateks pauguga kinni ka Ida-Virumaa omavalitsuste liidu ukse, kui siinsete valdade esindajad sellele rattateele riigi investeeringuraha eraldamise maha hääletasid. Sellele järgnesid jagelemised tollase Vaivara vallaga. See kõik lükkas vajaliku rattatee valmimist kaugemasse tulevikku.

Selle tee lugu võiks olla õpetlik selle poolest, kuidas tulevikus planeerida kogu maakonna jaoks olulisi riigi investeeringuid. Loomulikult võitleb iga omavalitsusjuht oma linna ja valla eest, aga selle kõrval on ka kogu maakonna huvid. Järgmine suur küsimus on, kui palju kulub veel aastaid Jõhvi ja Toila vahelise rattatee valmimiseni.

Tagasi üles
Back