Anvar Samost: Laua kaugemas servas vaikides istumine ei ole Eesti huvides

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Euroopa Komisjoni kliimapaketi suhtes positsiooni kujundamine võiks Eesti poliitikutele olla iseseisva mõtlemise ja uute ideede väljakutseks.

Euroopa Komisjoni kliimapaketi suhtes positsiooni kujundamine võiks Eesti poliitikutele olla iseseisva mõtlemise ja uute ideede väljakutseks.

"Mul on vägisi tekkimas tunne, et elame endiselt ajas, kus me alles tahame Euroopa Liiduga ühineda. Valdav on suhtumine, et kõik, mis tuleb Euroopast, on ette antud ja meie peame seda lihtsalt oma õigusesse üle võtma. Euroopa asjad on midagi, mis on meist eemal ja kaugemal. Mingi tobedus, mida lihtsalt tuleb täita." Nii kirjutas täpselt 10 aastat tagasi Kaja Kallas, toona mitte peaminister, vaid riigikogu liige.

Kallas jätkas: "Lugedes erinevatele poliitikadokumentidele esitatud Eesti positsioone, hakkab silma [et] me ei võta üheski valdkonnas initsiatiivi, vaid vastame korraliku koolilapse kombel küsimustele, mida meilt küsitakse. Kui mingi valdkond on meile oluline, miks ei võiks meist endast saada selle valdkonna eestvedajad Euroopa Liidus? Miks ei võiks me ise pakkuda välja ideid, mida teised saaksid rakendada? Meie ju oleme Euroopa Liit sama palju, kui seda on Saksamaa või Soome. Meile kõigile oleks kasulikum, kui loobuksime mõttemudelist, et Eesti kohalikud asjad on asjad, milles me saame kaasa rääkida ja mida otsustada, ent Euroopa Liit on midagi Nõukogude Liidu aegse Moskva sarnast."

Õilsa eesmärgi taga vähendada Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitmeid 2030. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes 55 protsenti peitub suur hulk Eesti ning paljude teiste liikmesriikide ja tavaliste inimeste huvidega teravas vastuolus olevaid võimalikke muudatusi. Lisaks riikide suveräänsuse märgatav vähendamine ning suur plaani- ja käsumajanduse element.

Nüüd on Kaja Kallas Eesti peaminister ning vahepeal on olnud Eesti ka Euroopa Liidu eesistujariik. Aga Eesti tahe Brüsselis või ka mujal teiste riikidega tehtavas koostöös eristuvat joont ajada, keskmisest erinevaid positsioone võtta ja lihtsalt enda huvide eest seista meenutab endiselt tagasihoidlikku õpilast, kes laua nurgas istudes põlvedele asetatud kaustikusse märkmeid teeb.

Viimaste aastate üllatavamaid hetki selles osas saabus paari nädala eest, kui Eesti koos Ungari ja Iirimaaga jäi OECD väljapakutud üleilmse ettevõtete tulumaksu miimimummäära suhtes läbirääkimistel eriarvamusele, sealhulgas teiste Euroopa Liidu riikidega. Eestil on siin ajalooliselt erineva maksusüsteemi tõttu selged oma huvid, aga ka üldisemalt on raske näha, mida väikeriikidel maksukonkurentsi likvideerimisest võita oleks.

Sellest hoolimata oli meie positsioon harukordne, eriti arvestades, et igal mõeldaval tasemel on Eesti tipp-poliitikutele suurt survet avaldatud.

Nüüd on valitsuse lauale maandunud rohkem kui 3700 lehekülje paksune Euroopa Komisjoni 12 algatusest koosnev kliimapakett, mis hõlmab kliima-, energia-, maakasutus-, transpordi- ja maksupoliitikat. Õilsa eesmärgi taga vähendada Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitmeid 2030. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes 55 protsenti peitub suur hulk Eesti ning paljude teiste liikmesriikide ja tavaliste inimeste huvidega teravas vastuolus olevaid võimalikke muudatusi. Lisaks riikide suveräänsuse märgatav vähendamine ning suur plaani- ja käsumajanduse element.

Juba Euroopa Komisjonis endas tekitas pakett vastuseisu. Austerlasest eelarvevolinik Johannes Hahn hääletas selle vastu ning veel kuus volinikku esitasid detailsed vastuväited mõne osa suhtes. Politico andmeil oli vastalisi kõigist kolmest suuremast poliitilisest perekonnast: komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni Euroopa Rahvapartei, komisjoni juhtiva asepresidendi ja kliimateemade juhi Frans Timmermansi sotsiaaldemokraatide ning liberaalse Uueneva Euroopa fraktsioonist.

Tahaks võimalikult pea näha, et Eesti valitsus loeb mahuka dokumentide paki läbi ning koostab Euroopa Komisjoni ettepanekutele detailse analüüsi ja Eesti positsiooni nende suhtes.

Aga miks mitte kasutada hetke ning vaadata, teades, et suuri maksumuudatusi ja muid majandust laialt puudutavaid reforme tuleb igal juhul lähiajal teha, ka iseseisvalt üle Eesti aastakümneid püsinud majanduspoliitika?

Jutt maksudebatist, kus ühelt poolt Reformierakond pakub tulumaksu mõneprotsendilist vähendamist ja teiselt poolt Keskerakond sotsiaalmaksu mõneprotsendilist tõstmist, on puhas peenhäälestus. Eesti maksusüsteem pärineb valdavas osas 20 aasta tagant ning eelarvepoliitika veel kaugemast ajast.

Kolleeg Toomas Sildam kutsus mind ja Kärt Anvelti äsja Vikerraadiosse Eesti suurematele poliitskandaalidele tagasi vaatama ning pani neist eelvalikut tehes lauale ka rublamüügi ja Iisraeli relvatehingu. Neis on aga eriti täna väga raske skandaale näha, pigem vastupidi: tegu on julgete ja häid tulemusi andnud valikutega, milliseid Eesti poliitikud hiljem pole enam teinudki.

Aga võiks, sest laua nurgas istuva kaustikuga õpilase roll ei ole Eestile kunagi olnud piisav ega õige.