JUHTKIRI ⟩ Presidendi valimine võiks olla ühendav, aga mitte lahutav protsess

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna meeleavaldus presidendi otsevalimiste toetuseks. Foto: Madis Veltman

Selles, et riigikogu pole korduvalt suutnud kohe esimesel katsel uut presidenti valida, ei ole iseenesest midagi hullu. Põhiseadus annab selleks mitmeid võimalusi ja midagi ei ole katki, kui neid kõik ka kasutatakse.

Tähtis on, et lõpptulemusena saaks Eesti parima võimaliku presidendi, kellel oleks nii poliitikute kui nende kaudu ka laiema avalikkuse toetus. Laiem ei tähenda seejuures täielikku toetust, mis on formaalselt omane pigem diktatuuririikidele.

Küll on aga tähtis, et presidendi valimise protsess paistaks välja sellisena, et erakonnad otsivad tõepoolest parimat võimalikku presidenti, mitte ei kasuta olemasolevat jõudude vahekorda ja valimiskorda ära poliitilise omakasu huvides.

Seekordsetel presidendivalimistel on aga esiplaanil justkui sellised küsimused, kuidas saaksid riigis võimul olevad Reformierakond ja Keskerakond tugevdada seeläbi oma võimuliitu ning kuidas opositsioonierakondadel oleks võimalik selles protsessis endale rohkem tähelepanu tõmmata. Seda peegeldab suuresti ka esmaspäevane hääletamistulemus presidendivalimiste esimeses voorus.

Kui Eestis räägitakse palju sellest, et presidendi olulisemaid rolle on ühiskonna kooshoidmine, siis tema valimise protsess võiks olla säravaks näiteks, kuidas riigikogus vastasleeris olevad erakonnad suudavad seda teha.

Esimene voor selles positiivset tulemust ei näidanud. Aga mitu katset on veel ees.