Kohalikel valimistel aitab ebaausal teel saadud häälte mõju pisendada vaid suurem valijate aktiivsus.
Erik Gamzejev: valima minek ei lase sahkerdajatel ebaausate häältega võimule saada
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
12. oktoober 2021, 00:00
Väljend "halb analüütiline leid" on tulnud kasutusele seoses sportlastega, kelle proovid viitavad dopingu kasutamisele, aga selle tarvitamine ei ole otseselt ja kohe kinnitust leidnud. Samasugust fraasi oleks asjakohane kasutada ka valimistulemuste puhul, kui tekib kahtlus, et need pole saavutatud ausal teel.
Kohalikel valimistel tuleb ühtelugu ette, et osad vähetuntud kandidaadid saavad erilist reklaami tegemata kohalikus poliitikas aastaid aktiivselt osalenud konkurentidest kõvasti rohkem hääli.
Või kogub ootamatult priske häältesaagi mõni munitsipaalasutuse juht, kes pole kohaliku elu korraldamisel millegi erilisega silma paistnud. Või teeb valimistest valimisteni korraliku tulemuse selline kohalik poliitik, kes on varasemalt volikogu istungitelt sageli puudunud, pole teinud ühtegi ettepanekut ega sõnagi võtnud. Aga kui tulevad valimised, on korralik häältenoos tal jälle käes.
"Need on selgelt ostetud hääled!" ütlevad selle peale sageli kibestunult tagasihoidlikuma tulemuse saanud kandideerijad, kes on aastaid palehigis püüdnud kohalikku elu edasi viia ning kulutanud aega, närve ja raha oma ideede tutvustamiseks valimiskampaanias. Nad teavad, kui raske on häälte näol saada valijalt kätte teenitud palka.
Kui saad pingutusele vaatamata valimistel lüüa tegelastelt, kes nii-öelda trenni ei tee, aga võistlusel ikkagi paugutavad, siis tekibki võrdlus võidujooksust steroide täis benjohnsonitega. Kaob isu edaspidi valimistel osaleda või tekib kiusatus hakata kopeerima nende võtteid.
Mida suurem on valimistest osavõtt, seda tühisemaks muutub ebaausal teel saadud häälte osakaal ja mõju.
Asi pole selles, et valimistel ei võiks olla üllatusi. Kandidaatidel on ka oma X-faktor, osale hakkavad hääled külge, teistele mitte. Ent kui selliseid ebaloogilisi "üllatusi" on palju, siis ei kõnele need pigem mitte juhusest, vaid sihipärase mustri "punumisest", kuidas valimistulemusi ebaausate võtetega mõjutada.
Politsei on varasemate aastate kogemuse põhjal võtnud neil valimistel erilise luubi alla neli Ida-Virumaa omavalitsust: Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi ja Sillamäe. Selle uudise peale märkis üks Põhjaranniku lugeja tabavalt, et vanasti manitses politsei ikka tööpõlgureid ja joodikuid, aga nüüd poliitikuid. Iseasi, kas ainult manitsused mõjuvad.
Peaaegu kõikidel eelnevatel kohalikel valimistel on ajakirjanikud paljastanud konkreetseid näiteid, kuidas häälte ostmine käib. Üksikutel juhtudel on politseigi menetlust alustanud.
Mõned tegelased, kes näiteks neli aastat tagasi viie või kümne euro eest hääli ostsid, on saanud ka trahvi. Karistada on saanud üldjuhul selle ahela viimased lülid, aga mitte nende skeemide korraldajad. Ammugi mitte need, kes sellest pettusest valimistel otsest kasu saavad.
Näib, et menetlusse jõudnud juhtumid on vaid jäämäe tipp. Praegu pole vahelejäämise tõenäosus kuigi suur, karistused on sümboolsed. Võita on pigem rohkem, kui kaotada. Tulemusi ei tühistata ja medalit kaelast ei võeta.
Omaette lugu on valijate mõjutamisega nii-öelda hallil alal. Ere näide tänavusest sügisest on, kuidas ühe Narva kooli direktor saatis õpilastega vanematele kirja, andes selles mõista, et kui nad valimistel tema poolt ei hääleta, siis ei pruugi koolil, kus nende lapsed õpivad, edaspidi hästi minna.
Tugev võitlus käib mitmel pool ka selle nimel, et saada oma kandidaatide nimekirja sotsiaalmajade, ühiselamute ja hooldekodude juhid. Sealsed elanikud on tugevas sõltuvuses nende asutuste juhtidest ja neilt häälte väljavõlumine ei nõua suurt pingutust ega oma programmi põhjalikku tutvustamist. Pigem on see vormistamise küsimus.
Suure tööpuudusega omavalitsustes on munitsipaalasutuste juhtide kohad ühed parema palgaga ametikohad. Võimulolijad jagavad neid ametikohti inimestele, kelle üks kirjutamata ülesanne on tuua neile, kes ta ametisse panid, valimistel kindel ports hääli. Kuidas seda korraldada, on igaühe enda looming.
Selline süsteem on võimaldanud näiteks Narvas ja Kohtla-Järvel juba paarkümmend aastat võimul püsida suuresti ühel seltskonnal. Mõlemas linnas moodustavad Keskerakonna pikast kandidaatide nimekirjast umbes kolmveerandi linnaeelarvest sõltuvad inimesed. Neist paljudele on valimised suuresti oma töökoha kaitselahing.
Politsei võiks valimistel toimuval põhjalikumalt silma peal hoida ja teha eelnevalt ka rohkem analüütilist tööd, et tõenäolised valeturaka mängijad vähemalt tunneksid, et vahelejäämise tõenäosus on suurem kui varem. Võiks saata kasvõi maksuameti eeskujul kirju, mis annavad mõista, et nad on oma käitumismustriga nende radaril.
Pettuste tõendamiseks on politseil volitused jälitustegevuseks, mida tavakodanikel, sealhulgas ka valimiste vaatlejatel, pole. Võimu võtmine ebaausal teel on väga tõsine kuritegu, mida politsei peab püüdma kõigi tema käsutuses olevate vahenditega ära hoida.
Samas on ka arusaadav, et politseipatrullid üksi ei suuda kindlustada ausaid valimisi ei jaoskondade lähedal ega e-hääletusel. Kui on valijaid, kes on nõus oma häält viie või kümne euro eest müüma, siis leidub ka selle võimaluse kasutajaid. Tasavägise konkurentsiga omavalitsuses võivad ebaausad või manipuleeritud hääled saada määravaks, kes järgnevaks neljaks aastaks võimule pääseb.
Valijad, kes tahavad, et volikogus oleksid kohaliku elu käekäigu eest hoolitsevad saadikud, kes on selle koha ausalt välja teeninud, mitte seda sahkerdades saanud, saavad teha üht olulist asja: minna valima!
Mida suurem on valimistest osavõtt, seda tühisemaks muutub ebaausal teel saadud häälte osakaal ja mõju. Aga kui näiteks Kohtla-Järvel on valimisaktiivsus taas nagu neli aastat tagasi vaid 40 ja Narvas 44 protsenti, siis mõjutavad ebaausal teel saadud hääled valimistulemust tugevasti.