JUHTKIRI ⟩ Poliitika ja ametnikud − kes neid jõuaks lahuta

Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

See, et võimu muutudes kohalikes omavalitsustes poliitilistel ametikohtadel inimesed vahetuvad, on tavapärane ja demokraatlikus riigis ka möödapääsmatu. Ent oleme näinud ka seda, kuidas pärast valimisi lahkuvad omavalitsusest ametnikud − nagu saab lugeda näiteks tänasest Põhjarannikust Lüganuse vallavalitsuses toimuva kohta −, kes peaksid ju apoliitilised olema.

Otseselt ei saa ju öelda, et praegusel juhul on püütud kellestki väevõimuga lahti saada. Tavaliselt kasutab uus võim ebasoovitavatest inimestest lahtisaamiseks nõksu, mida nimetatakse struktuurimuudatusteks. See tähendab, et valla- või linnavalitsuses korraldatakse ametikohtade muutmine, mille käigus ebasobivatele inimestele enam kohta ei leita. Ka Lüganusel plaanis uus võim algul sellist struktuurimuutust, kuid see jäi toppama.

Aga ega ametnike lahkumine pea olema põhjustatud kindlasti uue võimu survest. Sageli toob uus võim kaasa oma arusaamad töökultuurist ja -suhetest, mille käigus võib ametnik tunda, et teda kiusatakse taga või muudetakse nimme ta elu ebamugavaks. Siis hakataksegi ringi vaatama ja otsima endale teist töökohta. Nagu Natalia Abel, kes leidis pärast valimisi, et selle võimuga on tal raske tööd teha, ning lahkus Jõhvi arhitekti kohalt ning on nüüd ametis Toila abivallavanemana.

Omavalitsustes, kus poliitilised vastasseisud on tugevad, on sageli ametnikelgi raske sellest võitlusest kõrvale jääda − ikka tundub mõnele poliitikule, et ühel või teisel ametnikul on vastaspoole lõhn küljes.