ANVAR SAMOST ⟩ Merkeli pärandi suur ümberhindamine

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel sai oma pika staaži viimasel korralisel Euroopa Ülemkogul ehk kohtumisel teiste Euroopa Liidu riigijuhtidega ebameeldiva üllatuse. Tema ettepanek − muide, enamikule ootamatu − korraldada Euroopa Liidu tippkohtumine Vene presidendi Vladimir Putiniga ei leidnud toetust. Kõige jõulisemalt vaidles sellele vastu uustulnuk laua taga, Eesti peaminister Kaja Kallas.

"Täna polnud võimalik kokku leppida, et kõrgemal tasemel toimuks kohe tippkohtumine. Aga minule on oluline, et dialoogi formaat saavutatakse, ja me töötame selle kallal. Isiklikult oleksin soovinud näha siin julgemat sammu. Aga praegu on ka hästi ja me töötame selle kallal edasi," sõnas ilmselgelt solvunud Merkel pärast ühenduse juhtide vahelisi kõnelusi Brüsselis. Prantsusmaa kõrval toetasid öö läbi väldanud kohtumisel teda väidetavalt veel vaid Austria ja Taani.

Kallasele oli Merkeli ettepanek arusaamatu. Miks pidanuks Euroopa Liit äkki muutma oma 2014. aasta Krimmi okupeerimisest ja Donbassis käivitatud sõjast tulenevat poliitikat vältida Venemaaga kõrgel tasemel suhteid?

Ilmselt andis teistele Euroopa Liidu peaministritele julgust asjaolu, et Merkel oli kohe lahkumas. Kallas polnud ka ühegi nurga alt tüüpiline Ida-Euroopa riigijuht, kelle kohtlemine Andrus Ansipi või Taavi Rõivase näitel oli Merkelil hästi sisse töötatud.

Tänane sõda, mida Venemaa peab Ukraina riigi hävitamiseks, oleks võinud olemata olla, kui Merkel oleks teisiti käitunud − nii 2008. aastal Bukarestis kui hiljem erisuguseid valikuid tehes, näiteks Nord Streami või Saksamaa Venemaa-poliitika ja energiapoliitika osas üldisemalt.

Aga läheme ajas veel 13 aastat tagasi. 2008. aasta aprillis NATO tippkohtumisel Bukarestis lasi Merkel põhja USA presidendi George W. Bushi ning paljude Euroopa riikide plaani anda Ukrainale ja Gruusiale selge tee NATOga liitumiseks. Jutt käis NATOga liitumise konkreetsest kavast, mis on tuntud kui MAP (Membership Action Plan).

Merkel väljendas juba enne kohtumist korduvalt kahe Venemaaga piirneva riigi NATOga liitumise suhtes kahtlusi. Tema tollane diplomaatiline nõustaja Christoph Heusgen on öelnud ajalehele The Wall Street Journal, et Merkel lubas juba ette Putinile, et NATO ei esita Bukarestis Ukrainale ja Gruusiale kutset, kuid Putin oli sellele vaatamata närviline. Bushiga peetud videokõnes jäi Merkel samuti kindlaks: ei mingit kutset, ei mingit MAPi.

Sama kordus kohtumisel, kus Bush esitas õhtusöögil argumendid Ukrainale ja Gruusiale MAPi andmise kasuks. Järgmisel päeval toimus Merkeli vaidlus Poola ja Leedu riigijuhtidega, kes ründasid tema positsiooni. Seda nähes palus Bush oma riikliku julgeoleku nõunikul Condoleezza Rice´il samuti Merkelit veenma minna ning osa arutelust olevat parema mõistmise huvides toimunud vene keeles, mida kõik mõistsid. Tulemuseks oli kompromiss, kus MAPi NATO Ukrainale ja Gruusiale ei andnud, kuid deklareeris, et need riigid saavad NATO liikmeks, ilma ühegi tähtajata. Tänaseks on selge, et poolik otsus pani Venemaa neli kuud hiljem esmalt Gruusiat ründama ja hiljem Ukraina suhtes sama tegema.

Juba järgmisel päeval saabus Bukaresti Putin ise, kes suletud uste taga väljendas rahulolematust ning ütles ka, et Ukraina on kunstlik moodustis.

Tänane sõda, mida Venemaa peab Ukraina riigi hävitamiseks, oleks võinud olemata olla, kui Merkel oleks teisiti käitunud − nii 2008. aastal Bukarestis kui hiljem erisuguseid valikuid tehes, näiteks Nord Streami või Saksamaa Venemaa-poliitika ja energiapoliitika osas üldisemalt. Nüüd on Merkel kommenteerinud asja vaid pressiesindaja vahendusel, teatades, et mõistab Venemaa sõja Ukrainas hukka, kuid jääb 2008. aasta NATO tippkohtumisel Bukarestis avaldatud seisukoha juurde.

Merkelit peitumine ei päästa. Kogu Saksamaa ajalugu alates taasühinemisest, aga eriti Gerhard Schröderi ja Merkeli ametiajad hinnatakse lähiajal ümber. Sellest, kuidas mõne aasta eest imetlust täis meedias vaba maailma liidriks hinnatud Merkel ajalooõpikutesse jääb, pole mõtet rääkidagi.

Ukraina sõda ei pane uude valgusesse paljudele üksnes Bukaresti tippkohtumist, Merkeli personaalseid suhteid Putiniga ja viimase hetkeni Nord Streami gaasitorude külge klammerdumist. Miks otsustas Merkel avalikkusele ootamatult tuumaenergiast loobumise kasuks? Miks tegi ta sama ootamatult pöörde 2015. aasta migratsioonikriisis? Miks ei soovinud Merkel isegi vormiliselt suurendada Saksamaa kaitsekulutusi? Saksamaa president ja kahekordne välisminister Frank-Walter Steinmeier on küll juba tunnistanud, et Saksamaa on teinud Venemaa-poliitikas suuri vigu, kuid Merkeli kõrval oli tema vaid statist.