:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2022/07/08/14681193t1h8c08.jpg)
Tänases Põhjarannikus on mitu lugu sellest, kuidas sõda Ukrainas mõjutab meie majandust.
Niigi juba kõvasti koroonapiirangute tõttu kannatanud turismisektor sai uue tugeva löögi sõja puhkedes, kui Eesti ja mitmed teised Euroopa Liidu riigid lõpetasid turismiviisade väljastamise Vene kodanikele. Ida-Viru turismisektor oli ju tugevalt orienteeritud just idaturistidele ning selleks oli ka palju tööd tehtud. Nüüd püütakse kaotusi kompenseerida siseturistide ja soomlaste meelitamisega.
Energeetikasektor, mis on Ida-Virumaal väga olulisel kohal, on mitme aasta vältel kidunud rohepöörde ja selle osaks oleva kvoodipoliitika mõjul. Põlevkivielekter polnud mingil hetkel enam kuigi konkurentsivõimeline ja meie oma põlevkivienergeetika valmistus paljude Eesti poliitikute heakskiidu saatel omaenda matusteks. Nüüd, kui elektri hind on juba eelmisest aastast saadik laes ning elektrijaamad huugavad täisvõimsusel, hoiavad needsamad poliitikud, kes põlevkivienergeetikale kiiret kadu soovisid, suud kinni ja hoiavad pigem pöialt, et see kauem elus püsiks.
Ammu ära põlatud põlevkiviõli on tõusmas jälle ausse, sest gaasi kas pole või on see hirmkallis, nii et ületab paljude soojatarbijate taluvuspiiri.
Aga sõja mõjud ohustavad ka investeeringuid, sest kapital on igasuguste riskide suhtes väga tundlik. Nii ütleb ka tänases lehes Narvas ja Sillamäel veefiltreid tootva Aquaphori juht, et unistus suurest tehasest Narva ja Narva-Jõesuu vahel on praegu pausile pandud, sest Ameerika investorid võtavad Ukrainat ja Baltimaid ühe piirkonnana. See on Venemaa naabruses elamise hind.
Me peame harjuma mõttega, et tuleb aastateks unustada Eesti ja eelkõige Ida-Virumaa roll sillapeana ida ja lääne vahel, nagu seda varem ette kujutati. Sest isegi kui sõda peagi lõpeb, ei taastu läänemaailma usaldus Venemaa vastu ja seega ka kahjustunud majandussuhted nii pea.