VLADIMIR VÕSSOTSKI ⟩ Üleminek ühe aastaga ehk Eesti hariduse alasti kuningas

Vladimir Võssotski
Copy
Vladimir Võssotski, Sillamäe linnavolikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni esimees, Keskerakond
Vladimir Võssotski, Sillamäe linnavolikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni esimees, Keskerakond Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Vist mitte ükski mõistusega inimene ei sea kahtluse alla üht lihtsat fakti: selleks, et olla täieõiguslik ühiskonnaliige, on vaja osata riigikeelt. Kuid selle asemel, et läheneda selle küsimuse lahendamisele pragmaatiliselt ja kaalutletult, surub praegune reformistide, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsuskoalitsioon EKRE toel maruliselt läbi seadusemuudatusi.

Nende moto on "Mitte sammugi tagasi!". Mingit avalikku arutelu ega asjade tegeliku olukorra analüüsi ei ole plaanis. Sellel otsusel on suur mõju hariduse kvaliteedile nii kogu riigis tervikuna kui ka Ida-Virumaal eraldi. Nende poliitikute iseloomulik juhtimisstiil on see, et piirkonna saatuse otsustavad inimesed, kes tulevad siia paariks päevaks ega mõista pahatihti selle eripärasid ja konteksti.

Probleemid, mida pole 30 aasta jooksul lahendada suudetud, peavad nüüd mingil mõistetamatul moel aastaga (!) kiirkorras lahendatud saama. Süsteemsete küsimuste lahendamine poliitiliste loosungitega pole mitte ainult võimatu, vaid on ühiskonnale lausa ohtlik.

Keeleameti 2021. aasta andmetel on ainuüksi Ida-Virumaal üle 1500 kvalifikatsiooninõuetele mittevastava töötaja.

2018. aastal ütles suurim eesti keele eest võitleja, keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk: "Võib ju öelda, et ajapikku laabub kõik iseenesest, sest vene keeles meil enam õpetajaks õppida ei saa, ning arvestades õpetajaskonna ealist koosseisu (ligi pool õpetajatest on üle 50 aasta vanad ja umbes viiendik pensionieas või kohe sinna jõudmas), peaks nende asemele peagi astuma hea eesti ja vene keele oskusega noored õpetajad. Ükskord see kindlasti nii ongi, aga kindlasti mitte lähiaastail."

Ei pea olema kõrge ametnik või haridusvaldkonna ekspert, et mõista elementaarset: probleemid ei lahene iseenesest ja kui lasta neil isevoolu teed minna, siis need vaid süvenevad. Õpetajate puuduse probleemi saab lahendada vaid õige kaadri- ja finantspoliitikaga.

Praegu aga tahavad valitsevad erakonnad korraldada hariduse valdkonnas Metsikut Läänt, kus direktorite püüdlustes vajalikke õpetajaid leida on head kõik vahendid. Käiku läheb ka räpane manipuleerimine, kui Ida-Virumaale tööle tulevatele õpetajatele lubatakse teistest kõrgemat palgakoefitsienti.

See vaid vähendaks teiste Eesti piirkondade õpetajate töö väärtust, kuid ei tagaks piirkonnas kvaliteetset pedagoogilist kaadrit, kuna põhikriteeriumiks on eranditult keeleoskus, mitte ainetundmine või töökogemus. Tuletan meelde, et haridus- ja teadusministeerium on teinud ettepaneku lahendada kaadripuuduse probleem, värvates koolidesse keskharidusega inimesi.

Õpetajate töökoormus on suur. Kas on seejuures reaalne, et nad omandavad veidi enam kui aastaga eesti keele C1-tasemel ja hakkavad selles keeles ka õpetama? Keeleameti 2021. aasta andmetel on ainuüksi Ida-Virumaal üle 1500 kvalifikatsiooninõuetele mittevastava töötaja. Seda on väga palju, kui pidada silmas, et selle kategooria eesti keele kursustel on järjekorrad ja isegi keelevaldajal on üsnagi problemaatiline eksami sooritamiseks vajalikku punktide arvu saada. Minister Tõnis Lukase arvates tõstavad kuni 9600euroste trahvide näol kavandatavad karistusmeetmed oluliselt õpetajate motivatsiooni pärast pikka tööpäeva ja kodutööde kontrollimist veel eesti keelt õppida.

Seega selle asemel, et pedagoogide keeleoskuse parandamiseks õpetajatega koostööd teha ja suurel hulgal riigile lojaalseid spetsialiste koolitada, ei luba valitsus olukorda parandada, vaid lubab hoopis karistusmeetmed tarvitusele võtta.

Eirates järjekordselt tegelikkust ja seades endale näiliselt õilsaid eesmärke, on poliitikud sattunud alasti kuninga rolli. Kõik saavad aru, et probleem on tohutu ja meil on õpetajatest määratu suur puudus, kuid kartes jääda rumalasse olukorda, ei taheta ilmselgeid asju endale tunnistada. Praegu on vastutus lihtsalt riigi õlult kohalike omavalitsuste, koolidirektorite ja õpetajate endi kaela veeretatud.

Meedia võib selle seaduseelnõu tühistamise ettepaneku kergesti hukka mõista ning Keskerakonnale näpuga näidates tembeldada tsentristid eestikeelsele haridusele ülemineku vastasteks. Ent kui kuningas on alasti, siis on ju ikkagi parem, kui keegi seda talle ütleb. Probleemi lahendamiseks peab olema vähemasti julgust seda tunnistada. Kas pole?

Haridussüsteemi katastroofi ärahoidmiseks tuleb muuta õpetajaamet prestiižikaks. Motiveerida inimesi mitte trahvide, vaid palgataseme ja töötingimustega, diferentseerimata seejuures töötasusid piirkondade järgi − õpetaja palk peab olema vääriline linnast ja töökohast olenemata.

Riik peab jätkama varajase keelekümbluse metoodikate rahastamist, kuna need programmid on tõepoolest tõhusad. Samuti tuleb välisriikide eeskujul kehtestada üliõpilastele kohustuslik pedagoogilise praktika moodul.

Tõhusate lahenduste ellurakendamine on palju keerulisem kui trahvimine ja riigi lõhestamine, kuid see on ainus viis peatada meie ühiskonna edasine libisemine üha sügavamale pimedusse ja rumalusse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles