N, 1.12.2022

VIRVE OSILA ⟩ Kuidas see ometi võimalik on?

Virve Osila
Kuidas see ometi võimalik on?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Virve Osila.
Virve Osila. Foto: Matti Kämärä

See küsimus viib öösel une mu silmist, äratab enne koitu, hakib päevaseid tegemisi ja torgib mõtetes hilistel õhtutundidel. Nii varsti juba üheksa kuud, mil Kremli monstrumi käsul laastatakse, rüüstatakse, vägistatakse ja tapetakse Ukraina riiki ning selle rahvast.

Kuidas see ometi võimalik on, küsisin ma endalt 24. veebruari varahommikul ja küsin tänaseni. Muidugi ei tea ma vastust. Ja ega ma saagi vastust. Kohutav sõda kestab ja selle lõpp tundub olevat lõpmata kaugel.

Mis mees see on, kelle ülisuur ego on hõivanud mõistuse ja mõistlikkuse nii, et ei mahu enam kehasse ära? See valgub üle ääre, ulatudes kannupoiste ja poolehoidjateni ning ummistab nendegi mõistuse.

Putinismi suurim vaenlane on vabalt mõtlev indiviid, kes suudab loobuda ideoloogilise ajupesu seebivahust ja soovib ärgata pärisellu.

Ukrainast natsismi välja juurimise jutt on arutu ja tüütuseni leierdatud. Seda ei usu Venemaa keiser ise ega keegi muu tema võimukoridoris. Küll usuvad need tuhajuhanid, kes ahju peal istuvad ja arvavad, et nad sellega isegi sõita saavad. Usuvad need, kelle olulisemaks muinasjutukangelaseks on loll Ivan, kes n-ö arukatest vendadest alati kavalamalt tegutseb.

Tegelikult on uba selles, et ukrainlased on töökamad, edasipüüdlikumad, omavad paremat elujärge ja hindavad vabadust üle kõige. Vabadust omapäi mõelda, vabalt elada, vabalt tegutseda. Vene tavainimene on ajast aega olnud mässitud käskude-keeldude võrku, sellega ollakse harjunud ja see on hakanud meeldima. Lihtne elu ju, ei pea oma halle ajurakke kulutama − öeldakse ette, et tee või ära tee, ja ongi asi ants. Putinismi suurim vaenlane on vabalt mõtlev indiviid, kes suudab loobuda ideoloogilise ajupesu seebivahust ja soovib ärgata pärisellu.

Ükski kiskjaline ei tapa lõbu pärast − ta on looduse poolt lihatoiduliseks loodud. Ainult hullunud ja haige elajas ründab pimesi ja valimatult ilma mingi vajaduseta. Minu silmis põeb Putin koos oma jüngritega üliohtlikku ravimatut haigust, mille puhul vist muud abi pole kui haiguskolde isoleerimine.

Aastaid on olnud prioriteediks see, et terroristidega läbi ei räägita, isegi mitte pantvangikriisis. Praegu hoiab Vene Föderatsioon pantvangis peaaegu poolt maailma ning samal ajal hävitab julma sihikindlusega üht Euroopa riiki. Mina oma väikese aruga arvan, et läbirääkimised terroristiga õhutaksid terrorismi veelgi.

Kremli valitseja ütleb, et Ukrainas "toimetatakse" suurema eesmärgi nimel. Sellist teesi on tõesti keeruline lahti seletada. Ukraina vallutamine aina uute ja uute hukule saadetavate sõduritega on ilmselt tehtav, aga Ukrainat alistada ei ole võimalik. Lapsena jäi mulle ühest loetud raamatust meelde lause: "... ta võib mind tükkideks raiuda, aga iga tükk hakkab talle vastu." Ukrainlaste kaitsetahe ja ühtsus on nii suur, et kuni on elus veel kas või üks ukrainlane, pole see riik alistatud.

Mäletan, kuidas ma omal ajal ahmisin raamatuid sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt": lugesin neid korduvalt, mõnda veel vanas easki. Ainult tatari-mongoli röövretked raamatuis "Tšingis-khaan" ja "Batu-khaan" ajasid mu ihu värisema ning tõid oksemaitse suhu. Nii võikalt julm oli nende vallutussõdade kirjeldus. Mitu ja mitu sajandit hiljem istuks kui vana Tšingis ise Kremlis troonil ning sunniks sealt tuhandeid batusid tapma ja röövima.

Midagi on siin päikese all ikka väga valesti läinud! Kui mõnel meditsiiniteadlasest aju-uurijal õnnestuks vaadata ajukoore allal sellel inimesel, kes ütleb, et on nõus kannatama viletsust ja ohverdama Putini sõjale oma poegi seni, kuni Kiiev saab vabastatud, siis kui suur kõrvalekalle normaalsusest seal näha oleks?

Ja ega siis ainult Ukraina ole hävimas. Putini tänane sõda on aegadeülene. Tuumakatastroofiga ta ähvardab, kliimakatastroofi korraldab. Tema põhjustatud hävitustöö tapab inimesi ja lõhub riiki praegu, aga lähimas tulevikus näitab loodus hävingu täielikke tagajärgi. Nood kliimaaktivistid, kes hindamatu väärtusega kunstiteoseid mäkerdavad, võiksid jõud ühendada ning Peeter Suure kuju ja kogu Kremli Ukraina boršiga üle valada ning Vladimir Väikese sinna müüride külge kinni liimida. Siis vähemasti oleksid nn aktivistid ka millegi asisemaga hakkama saanud.

On november. Kooljakuu. On hingede aeg. Me süütame hämarail õhtutel küünlaid ja kutsume kallite kaimude hingesid koju. Vaatame enesesse ja meenutame armsatega koos oldud aegu, aga ka täname neid armsaid, kes on veel alles, olgu kõrval või kaugel. Minu kodus käivad hinged sageli külas, kuid novembris, mil taevas on maad ligi, mil pilved ei helene ka üksiku päikesekiire mõjul, tunnen kodus erilist "rahvarohkust". Saan paljudele öelda, mis kunagi ütlemata jäi; saan paljudelt tunda varem tundmata jäänud tuge ja hoolimist. See on ühtaegu kurb ja rõõmus aeg.

Igal novembriõhtul aknal küünlaid süüdates mõtlen Ukrainale, paratamatult ja valuga. Seal on nüüdseks nii palju hingi ekslemas... Pole, kes neid koju kutsuks. Pole kodusidki, kuhu kutsuda. Me kõik siin väikeses Eestis peaksime olema tänulikud, et meie taevas on rahulik hingede ja elavate kohal. Me peaksime olema mõistvamad, leplikumad, ühtehoidvamad. Meie armsate hingelinnud on meile siin- ja sealpoolsuse vahelisteks saadikuiks, nad annavad meile tuge ning toidavad meie usku võimalikust taaskohtumisest.

Küünlaid süüdates palun ma mahedat tuult neile tiibade alla ning palun sedagi, et ka ukrainlased saaksid tagasi oma kodud ja taastuks nende side hingedega. Et koidaks rahupäev kõigile, nii elavaile kui surnuile. Võimalikuks saab see ainult siis, kui Putinile ja putinismile lüüakse Venemaal viimast hingekella. Et nii juhtuks, seda palun ma täna kõige palavamalt.

Märksõnad
Tagasi üles