/nginx/o/2022/10/07/14884107t1h2359.jpg)
Ida-Virumaa alustas suurte arenguplaanide tegemist Venemaa naabrust silmas pidades juba eelmise sajandi üheksakümnendate keskel. Toonagi polnud lihtne, sest poliitilisel tasandil olid pinged kahe riigi vahel juba siis püsti. Tasub meenutada, et Venemaa rakendas Eesti kaupade suhtes toona topelttolle, mis kadusid alles Eesti astumisega Euroopa Liitu.
Läbi kõigi nende aastate oleme ju kuulnud erinevatelt poliitikutelt ja ettevõtjatelt, et Venemaaga tuleb suhted korda seada ning hakata kasulikult äri ajama. Oli neid, kes said aru, et küsimus on meie idanaabri tahtes, kuid leidus neidki, kes olid viimase hetkeni veendunud, et kahe riigi vaheliste heade suhete eest vastutab vaid Eesti.
24. veebruar saabus aga külma dušina. Ühe hetkega purunesid Ida-Virumaalgi kõik Venemaa suunaga seotud plaanid ning paljudel lendas uppi ka juba toimiv äri, olgu tegu siis turismiettevõtjate või meie tööstusparkides plaane tegevate ärimeestega.
Ida-Virumaal tuleb nüüd uute oludega kohaneda ja otsida alternatiivi sellele, millele olime paljuski viimased 30 aastat lootnud: et suudame suure naabriga äri ajada, milleks meile andis ju suurepärased eeldused geograafiline asupaik.
Üleöö sai Ida-Virumaast kui Euroopa-Venemaa väravast ummik ning kuigi tegelikult see arusaam jõudis enamikule inimestest kohale üsna pea pärast sõja algust, ei ole kiire ümberkohanemine lihtne. Sellele vajutavad kindlasti oma pitseri üldine majandusolukord, kiire inflatsioon ning energiakriis.
Kas selles olukorras saab päästerõngaks nn õiglase ülemineku projekt, mille käigus maakond saab põlevkivikesksele tööstusele rajatud majanduse ümberkorraldamise toetuseks 354 miljonit eurot, on praegu vastuseta küsimus. Igal juhul on see parem kui üldse mitte midagi, sest suurem osa sellest summast on ette nähtud just uute ettevõtete rajamise toetamiseks meie piirkonnas.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)