Tihtipeale tunnen mõnd jutu- või luuleraamatut lugedes, kuidas mu imetlus eesti keele vastu kosub ja kasvab. Mida kõike on võimalik mõne asja kohta öelda või kui värvikalt saab hetki ja olukordi kirjeldada, on sõnulseletamatult ülev ja ilus, aga vahel ka sõnaselgelt valus ja inetu. Eesti keelel on võime mind tõsta ja madaldada, oleneb loetavast tekstist või kõrva riivavatest ütlustest.
14. märts on minule sama oluline tähtpäev nagu 24. veebruar. Vabadussõjas ma ilmselgelt ei osalenud, aga emakeelepäeva sünnile aitasin natuke kaasa; nii toetava mõttega kui allkirjaga pöördumisel, mille Sonda koolipapa Meinhard Laks riigijuhtidele esitas.
Mäletan selgelt seda päeva, kui ta minu juurde tuli, portfelli avas ja paberid laiali laotas. Et Sondast Mäetagusele jõuda, tuli juba küllaltki eakal mehel kolme bussi kasutada (Sondast Kiviõlisse, sealt Kohtla-Järvele ja edasi Mäetagusele), aga ta ütles, et nii tähtsat juttu peab suust kõrva ja silmast südamesse rääkima.
Nii me siis kohvi ja koogi juures selle tema kirjutatud pöördumise läbi lugesime; mul jäi üle ainult nõustuda, sest paremini ja selgemini poleks ma ise küll neid mõtteid kirja panna osanud. Andsin oma allkirja ja saatsin vanahärra bussipeatusesse, koju tagasi oli tal sama pikk tee nagu tulles.
Kui lõpuks ometi Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev emakeele- ja lipupäevaks kuulutati, oli rõõm ikka väga suur. Ja Meinhard Laksist mõtlen tänini suurima lugupidamisega. Pärast seda olen haruharva sel tähtpäeval kodus saanud olla; umbes kümmekond aastat jutti kutsuti mind küll raamatukogudesse, küll seltsingute üritustele.
Eesti keelel on võime mind tõsta ja madaldada, oleneb loetavast tekstist või kõrva riivavatest ütlustest.
Olen käinud vene ja eesti koolides, vestelnud algastme õpilaste ja gümnasistidega ning vestlused ja jutud on alati olnud eesti keeles. Kusjuures olen sellest kunagi kirjutanud, et vene õppekeelega koolides pidanuks see päev olema mitte emakeele, vaid eesti keele päev. Ka nüüd, mil riigis minnakse üle eestikeelsele õppele, ei muutu eesti keel muust rahvusest lapse emakeeleks.
Emakeelepäeva tähistamine on muidugi oluline. Kuid olulisem on oma keele kasutamine. Mulle on mitmeid kordi öeldud, et minu eesti keel on vananenud. Ma olengi vana inimene ja räägin seda keelt, mille emapiima ja koduse kasvatusega kaasa sain. Kõik, kes tänapäeval iga natukese aja tagant eesti keele reegleid ja kirjaviisi muudavad, peaksid lugema, mida Fred Jüssi räägib emakeelest raamatus "Olemise ilu". Emakeelt tuleb austada ja seda võib muuta keele rikastamiseks, mitte vastupidi.
Kui mu 100aastane vanaonku ütles "vundamendi" asemel "kundament" ja "koridori" asemel "kalidor", siis minu meelest oli see väga vahva, et ühel asjal võis olla mitu nime. Kui aga andekas pereema, nüüdsest ka riigikogulane läheb oma teismelise tütrega kokasaatesse ja sunnib seal tütart kiiremini "slaissima", lisades juurde, et inglise keelest saab tüdruk paremini aru, siis … Nojah, selliselt väljendatuna pole see ju ei eesti ega inglise keel. "Viilutama" või "lõikama" kõlab hoopis kenamini ja need sõnad peaksid küll igas eesti kodus arusaadavad olema.
Eks kõnekeel ongi vabam kui kirjakeel. Kuid me ei lähe ju kodukitlis kinno või töötunkedes teatrisse. Teles ja raadios, laval või parlamendis ootan ma kõnelejailt õiget ja selget eesti keelt. Mul hakkab kõrvas kuulmekile valutama, kui peo- ja tänukõnedes kasutatakse tingivat kõneviisi: "Tahaksin teid õnnitleda… Sooviksin teid tänada…" Aga palun! Tehke seda ometi! Tänage ja soovige! Sellised kõnelejad panevad mõtlema, et ega nad ikka väga südamest head soovida ei tahagi, rohkem linnukese pärast.
Mul on ebameeldiv kuulata ka avaliku elu tegelaste "-giste" ("ikkagist", "muidugist") ja muid parasiitsõnu. Kodust välja minnes tehakse nägu pähe, küllap on võimalik ka oma kõnet kontrollida.
Reklaamikeel on aga hoopis teisest liigast. Kui kuulen, et " Domestos on peatamatu!", siis mõtlen ikka, et kuskil kanalisatsioonitorus ta ju peatub ometi. Või kui Zalando rõivareklaam hõiskab, et "Sobib igale vaibile!", siis kiilub mõte hoopis kinni.
Mõni noor laulja on öelnud, et inglise keel on lauldavam kui eesti keel. Seda ei saa ma küll tõsiselt võtta. Eesti keeles kõlavad laulud väga kaunilt, kui sõnadel on mõte sees ja lauljal diktsioon korras. Eesti keel kõlab nagunii laulvalt; ka murdekeeled, mis Eesti eri piirkondades on erilised ja ilusad.
Olen püüdnud eesti keelt omal kombel rikastada, leides luuletustesse sõnu, mida justkui olemaski pole, aga siis korraga on ja tunduvad õiged. Ka sõnadega mängimine on minule üks väga tore tegevus.
Nõukogude ajal sain ma üksjagu haiget, kui mu rahvust solvati või keelt halvustati. Üks juhtum eelmise sajandi 70ndate lõpust oli muist solvajaist pea jagu üle.
Mäetagusele kolis üks pere ja nende noorim laps oli noh… praegu öeldakse eriline, siis ütlesime teistsugune. Kolme ja poole aastasena oli ta ikka veel sõimerühmas, sest ei rääkinud. Teised lapsed kutsusid teda millegipärast Juhhimiks. Enne kui lastega õue läksime, pidin alati liivakastid läbi kaevama ja vihmaussid välja noppima, sest kui iganes mõni ussike poisi pilgu alla sattus, neelas ta selle välgukiirusel alla. Söögilauas oli aga tunduvalt aeglasem. Poisike polnud tumm, ta häälitses palju ja valjusti, aga ühtegi arusaadavat sõna suust ei tulnud, ainult plädin ja purtsud ja kraaksud.
Pidasime juhatajaga nõu ja palusime emal lapsega arstile minna. Tollal järjekordi polnud ning kolme päeva pärast tuli laps rühma tagasi, ema oli temaga käinud läbi kolm eriarsti ning viimaselt, kirjade järgi psühhiaatrilt oli lapse tervisekaardil ka kokkuvõte: "Rebjonok zdorovõi, razvitije normalnoje, govorit po-estonski." Punkt. See plädin ja plärtsumine oli lastepsühhiaatri jaoks eesti keel? Ei mäleta, et oma noores elus oleksin varem nii vihane olnud, hakkasin ise plärtsuma.
Et eesti keel on imeline nii kõnes kui kirjas, see on eesti siilile ka selge. Üks lasteaia mälestus veel siia lisaks.
Sanepidjaamast käidi meid pidevalt kontrollimas ja tehti žurnaali erinevaid korraldusi. Kuna töötasin nii sõimerühma kasvatajana kui vanemõena, oli üks ettekirjutus minu töökorralduse kohta selline: " Meditsiiniõe kohustuseks on panna toiduproovid koos kokaga külmutuskappi." See korraldus jäi mul täitmata, kokad külmikusse ei mahtunud.
Tänavusel emakeelepäeval on mu mõtted naljast kaugel. Väikeste maakoolide ja raamatukogude sulgemine ei näita kuidagi riigipoolset lugupidavat suhtumist emakeelde − ka täielikule eestikeelsele haridusele üleminekul, millega nagunii on umbes 30 aastat hiljaks jäädud. Koolid ja raamatukogud on ju keelepesad, neist saab õpilaste ja lugejate kaudu meie emakeel suled selga ja tuule tiibade alla. Mina panen (ema)keele ja harituse vahele võrdusmärgi.
Täna, 14. märtsil olen ma külla kutsutud oma kodukooli. Räägin lastele, et üks Ukrainast sõja jalust tulnud ema ütles oma pojale, et eesti keel on nagu haldjate keel. Räägin neile oma lapsepõlvest ja loen mõne lihtsa värsi. Sest kui ma mõtlen oma kodust, vanematest, toonastest metsadest ja rabadest, siis kuulen ja tunnen ma, kuidas haldjad mu kõrvu paitavad ja südant silitavad.
Ning sinna haldjalaulu sekka ütleb mu isa naerune hääl: "Võid võtta võileiba või võisaia, kui kõht tühi on …" Imeline!
