/nginx/o/2019/02/25/11824636t1h813f.jpg)
Olukorras, kus omavalitsustel on aina raskem seniste kulude katmisega hakkama saada, otsivad kõik kärpevõimalusi. Linnad-vallad on hädas ka mujal Eestis. Aina kuuleme nii Lõuna- kui ka Lääne Eestist uudiseid raamatukogude, rahvamajade või koolide sulgemiskavadest ja kaasnevast rahva pahameelest.
Ida-Virumaal tasub meenutada aasta tagasi alanud sõda Lüganuse kooli sulgemise ümber. Volikogu võttis otsuse vastu, põhjustades nii kohaliku kogukonna süüdistused teerullipoliitikas. Asi jõudis koguni kohtusse, kes oma esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses ütles, et kohalikel elanikel on õigus oma laste hariduse küsimustes kaasa rääkida. Lõpuks leidis ka riik, et Lüganuse kooli kinnipanek pole õige, ja võttis selle endale.
Toilas on mõnda aega kestnud vaidlus eralasteaia pidajaga, sest kehtiv leping on kulukas ja sellest saavad aru ka lastevanemad. Siingi on olukord jõudnud konfliktini, kuna osapoolte omavaheline suhtlus on läinud üle kivide ja kändude.
Kui aga vaadata tänasest päevast kaugemale, siis missuguse mainekujundusliku signaali see annab, kui Toilas, kus on räägitud noortele peredele heade tingimuste loomisest, enam lasteaeda pole? Kas on mõeldud muu hulgas, et naaberlinnas Jõhvis, kellega ju Toila ilmselt soovib ühineda, on lasteaiakohtadega kitsas?
Kahjuks näeme sageli, et meie omavalitsustel tekib suhtlemiskramp, kui on vaja selgitada otsuseid, mis rahvale ei pruugi meeldida.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)