VIRVE OSILA ⟩ Sinilillede aegu

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Aprill on sinilillekuu. Mäenõlvad ja pargialused peegeldaksid kui taevast. Ja kõik avaliku elu tegelased kannavad rinnas sinilillemärki. Need peegeldavad saabuvat veteranipäeva.

Austatakse missioonidel käinud kaitseväelasi, ollakse tänulikud nende mehisuse eest, mälestatakse hukkunuid. Eesti on uhke oma poegade üle. Selles uhkuses on ka kröömike kurbust nii möödunu kui võimalike ohtude pärast tulevikus. Pole ju praegugi sõda meist kaugel.

Minul on seoses veteranipäevaga kahetised tunded. Südamesahtli nurgas tiksub mingi puukoilaadne putukas ja uuristab sinna valusaid augukesi. Sest mina mäletan noormehi hoopis teisest ajast. Neid, keda Vene kroonusse käsu korras kupatati. Keda kaheks, keda kolmeks aastaks. Pillutati üle suure Nõukogude Liidu laiali.

Vähestel vedas sihtkoha ja väeosaga, enamikul mitte. Üks mu hea tuttav hooldas kaks aastat Murmanski lähedal lennukeid, sai kasarmus korrapäraselt peksa, menüü koosnes põhiliselt tatrast ja hapukapsast ning külmarohuks anti iga päev korralik klõmakas puhast piiritust. Tagasi koju tuli ta maohaavade ja püsiva viinaveaga ning suri enne, kui sai elama hakatagi.

Ma ei saa aru, miks ühtesid kannatajaid me ülistame ja teised hülgame.

Kui paljud noored mehed oma tervise suurele kodumaale jätsid, kui palju noori mehi tinakirstudes Maarjamaale naasis!? Ning seda rahuajal. Siis aga, kui N. Liit Afganistanis sõda alustas, muutus sundmoppimine Vene kroonusse veel hirmutavamaks.

Viis aastat tagasi avaldasin Põhjarannikus arvamusloo "Anname au!?", kus ma selle teema juppideni lahti harutasin. Kuidas äsja keskkooli lõpetanud poisid ilma igasuguste sõjaliste oskuste ja ettevalmistuseta väeosadesse jõudnuilt otsemaid tapikorras sõtta saadeti − kas tapma või tapetud saama.

Pärast loo ilmumist võtsid minuga ühendust mitmed emad, ühtede pojad olid sõjas surma saanud, teistel naasnud füüsiliste või psüühiliste puuetega. Tööd jäid tegemata, lapsed sündimata, elud elamata. Ei saanud nad tuge toonaselt ENSV-lt, ei praeguselt Eesti Vabariigilt. Neist vaadatakse mööda ja üle justkui varjudest.

Lootsin oma toonasele arvamusloole suuremat tähelepanu, mingit dialoogi, aga ei. Meie poiste kannatused nõuka kroonus olid ning on vaid nende endi ja omaste mure.

Umbes aasta pärast seda lehelugu alustas Keskerakond oma valimistuuri ja jõudis otsaga ka meie alevikku. Läksin minagi neid suuga suure linna tegijaid uudistama ja sattusin Jaak Aabiga ühe laua taha istuma. Tuurist osavõtjana küsis ta osavõtlikult, kas on minulgi mingeid küsimusi ja ettepanekuid. Ütlesin, et üks oluline küsimus vajab küll vastust. Nimelt see, et miks Vene ajal Afganistanis sundsõdinud eesti meestest keegi ei hooli. Miks neid pole tunnistatud okupatsiooniaegse vägivalla ohvriteks nagu küüditatuid, asumisele ja vangilaagritesse saadetuid või Tšornobõlis käinuid?

Härra Aab noogutas ja ütles, et tõsi-tõsi, see teema vajab arutamist. Kribas mu jutu märkmikusse, teatas, et kui tema saab valituks, viib ta selle küsimuse valitsuse lauale, ja lubas positiivset lahendust. Härra osutus toona valituks, sai koguni valitsusse, aga küsimus koos märkmikuga läks laua alla, ilmselt paberihundi lõugade vahele. Nii see jäi. Nii on see tänaseni. Ja nii see ilmselt ka jääb.

Ma ei saa aru, miks ühtesid kannatajaid me ülistame ja teised hülgame. Mina ise ei ole küüditamist üle elanud, aga ma olen olnud sõbrasuhetes mitmete Siberist tulnutega. Ma olen neist kirjutanud, olen nende valusid endas valutanud. Ma ei taha nende üleelamisi pisendada, aga samas on mul raske mõista, millise mõõdupuuga kannatusi mõõdetakse.

Üks tohter ütles mulle kord, kui ma valusid kaebasin, et see ja too seisund ei tohiks küll valu põhjustada. Palusin siis valumeetrit, et äkki see näitaks valu suurust. Tohter soovitas mul mitte teravmeelitseda.

Eesti riik on nii väike ja meile on tehtud väga suurt ülekohut. Seepärast ei tohikski me osa sellest ülekohtust kotis hoida. Me otsime võsast üles silmatorkamatud ja unustuse hõlma vajunud okupatsioonivõimude paigaldatud kivikobakad, me oleme valmis lammutama ehitisi, et kõrvaldada neilt ajatolmuga kattunud nõuka sümboolikat, aga meil pole aega ega tahtmist uurida inimsusevastaseid kuritegusid, mis pandi toime meie poistega nõukaaegses sõja(väe)teenistuses.

Need mehed, kes sellest katlast läbi käisid, on täna juba hallipäised, oma tee lõpusirgel või selle koguni lõpetanud. Meil polnud võimalust hoida neid toona, aga täna on meil kõik võimalused neid toetada, kas või vääriliselt mäletada. Need tunased vägivallaohvrid ei võrdsusta end praeguste missioonidel käinud kaitseväelastega ega oota, et neid sinililletataks, nad ei võrdsusta end Siberisse saadetutega ega vaja rukkilillemärke. Neile pole vaja ei takjanuppe ega karuohakaordeneid.

Tegelikult ei küsi nad ise midagi. Nad on ammu leppinud sellega, et igasugune suhtumine neisse puudub. Meil endil on vaja neid märgata, mõista, meenutada.

Küüditamisest on lavastusi, raamatuid ja filme, metsavendadest raamatuid ja telesaateid, Tšornobõlist on räägitud-kirjutatud. Vene sõjaväest on paar ilukirjanduslikku raamatukest, mille autorid on endised teenistuse läbinud. N. Liidu ajal Afganistani sõjas olnud eesti poistest ajalugu vaikib. Palju neid sinna saadeti? Paljud seal hukkusid? Kuidas nende elu pärast sõda kulges, milliste ihu- ja hingetraumadega nad siis võitlust pidasid ning mõned küllap seda tänini teevad?

Ühel minu omakandimehel, kes 26 kõige hirmsamat kuud oma elust Afganistani sõjatandril oli, on veteranipäeval sünnipäev. Ja juba 41 aastat alustan ma jüripäeva nii, et esmalt süütan küünla ja kohe seejärel helistan sünnipäevalapsele ning ütlen: "Tere, veteran! Parimad soovid sulle ja pea ikka vastu!"

Tema ja tema saatusekaaslased on minu silmis need päris veteranid, kes pidid oma elu parimad aastad veetma kohutavas ja võikas sõjas mõeldamatu vägivalla keskel. Selles sõjas, mis oli täiesti mõttetu. Mõttetuks osutus seegi sõda, kus eesti poisid Eesti ajal ise sõdureiks läksid. Afganistanis pole ju midagi muutunud; ei muutnud seda riiki ei venelaste ega ameeriklaste sõda. Mõttetu ja kole on ka praegune venelaste vallutussõda Ukraina pinnal. Süda valutab nii tunaste kui tänaste ohvrite pärast.

Mul on sinilillemärk olemas, aga rinda ma seda ei pane. Mina austan südamega, mõtetega, sõnadega. Üks mu küüditamisest kirjutatud luuletus lõpeb stroofiga "... aga eal ei lõpe sinu leinad, paljukannatanud Eestimaa...". Usun, et Eesti leina sisse peaksid mahtuma ka Vene sõjaväe röövitud toonaste eesti poiste elamata jäänud või poolikult elatud elud.