Hea peo kaitseks − tänavuse "Mägede hääle" ainetel

Virumaa Teataja ajakirjanik Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents /Scanpix

"You gotta fight for your right to party," laulis/karjus kord Beastie Boys. Eesti keelde tõlgituna tuletasid New Yorgi punk-hiphopparid kuulajaile meelde, et oma õiguse eest pidu panna tuleb võidelda. Festival "Mägede hääl" lajatas sel aastal läbi aastate võib-olla parima programmiga, aga lõppes sutsu vara.

Tean, et mõistega culture wars ehk kultuurisõjad tähistatakse tänapäeval märksa laiemat tandrit, aga nende "sõdade" kõige sagedamini peetud lahingud tunduvad langevat just nimelt sellesse kategooriasse, millest praegu juttu teen. Ehk siis: mida teha olukorras, kus ühele poolele lihtsalt ei meeldi see, et teine pool tahab pidu panna?

Eelmisel nädalavahetusel Peipsi ääres Kauksi rannas peetud "Mägede hääl" toimus selles paigas kolmandat korda. Festivali nimi hoiab au sees selle esimesi aastaid Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi territooriumil. Seda korraldavad kohaliku alternatiivskeene võtmeisikud, kes aastatega loonud tugeva märgi. "Mägede hääl" ei ole nõnda väike üritus, et külastajad peaks pelgama korralduslikust poolest tulenevaid ebamugavusi. Samuti pole see nii suur, et meelitaks kohale hordide kaupa lambiosse. Neil lihtsalt poleks seal kuigi lõbus: vahepeal saab küll kärtsu ja mürtsu, aga selle vahele on tikitud ka asju, mille nautimiseks tuleb päriselt kuulata. Kõige lühemalt öeldes: sellele festile ei satu naljalt selliseid tonte, kes suitsupaki kile autoaknast välja viskaks. Surma ei ole ka keegi saanud. Seal käivad mõtlevad inimesed.

Kahju on vaid sellest, et võib-olla (võib-olla mitte) peavad Eesti ühe parema alternatiivfestivali korraldajad uueks aastaks taas selle asupaika vahetama ja kant kaotab ühe suurepärase ürituse. Sest ühele inimesele asi ei meeldi ...

Festivali kava oli taas ülitugev ja üllatas igal sammul. Paraku tuli suurim üllatus hoopis festivali esimesel ööl, reedel vastu laupäeva, mil selgus, et sel korral hommikutundideni pidu panna ei saa. See kord jõustus täpselt samal hetkel, kui kurb sõnum sellest rahvani jõudis. Selle kinnituseks võttis rannalava ees koha sisse ka turvatöötaja, kellest hakkas isegi natuke kahju. Tema pidi lahketele pidutsejatele olukorda seletama ning ta tegi seda kohmakalt vaid selle põhjal, mida teadis. Ilmselt tundis ka tema sel hetkel rõõmu, et tegu oli festivaliga, kus pidutsesid lahked inimesed. Mõnel teisel peol oleks sellise sõnumi mõjuvaks edastamiseks pidanud kohale ilmuma suurem punt võimuesindajaid ning suure tõenäosusega poleks see nii libedalt läinud.

Peo lõpetas kuuldavasti üks naaber, kellele ei meeldinud vali muusika. Tema helistas ja kaebas valda. Vald võttis selle info ja läks kergema vastupanu teed, kasutades korraldajate peal vetoõigust. Sama kordus festivali teisel õhtul. Sellega ei lõigatud läbi vaid nende festivalikülastajate pidu, kes soovisid tantsida esimeste päikesekiirte valguses. Sellega vähendati ka nende ettevõtjate kasumit, kes joogitelkides kokteile segasid ja õlut valasid. Sest kui pole muusikat, jääb pidu seisma. Paraku see nii lihtne ongi.

Jube lihtsustatud arusaam on see, et festivalidel käiakse vaatamas ainult kindlaid laive. Seda muidugi ka, aga olgu tegu mis tahes žanris üritusega, tahab iga festivalihunt suviselt kogunemiselt kogeda melu, näha sõpru ja nendega muljetada. Olgu tegu siis tantsulõvi või niisama nautlejaga, muusika puudumine pärsib mõnusat olemist.

Ma ei taha siinkohal puid alla panna korraldajatele, kes on väga hästi kursis, mida nende publik tahab. See polnud neile meelepärane otsus ja mul on kahju, et nad niimoodi nurka suruti. Kuigi kindlasti oleks saanud teha nii, et ka teisel päeval poleks asi tulnud üllatusena.

Kokkuvõttes ei saa ilmselt kuidagi muuta ka selle toreda kodaniku tõekspidamisi, kes peo lõpetas. Olen üsna kindel, et tema nädalavahetus nendest kaebekõnedest kuidagi ilusamaks ega rahulikumaks ei muutunud. Halvemal juhul sai ta tunda veidi kahjurõõmu ning proovis ärevuse kiuste oma välja võideldud unerahu nautida. Just nimelt ärevuse, kuna tegelikult ta ju teadis hästi, et need sajad inimesed, kelle peo ta lõpetas, ei lahku sealt esimese päeva õhtul veel kuhugi. Kui üldse otseselt kedagi näpuga sihtida, siis on see kohalik vallavalitsus, kellel võinuks jätkuda piisavalt mune, et kaitsta korraldajat, kellega oli sõlmitud leping. Kui ühe suvalise vinguja pärast on võimalik kinni panna terve festival, siis on midagi valesti.

Lõpetuseks. Sellisel teemal pikkade lausete moodustamine ja argumentide reastamine on kohutavalt tänamatu tegevus. Beastie Boys ütles 1986. aastal põhilise ära ühe lausega (vaata eestpoolt). Need, kes sellega nõustuvad, ei vaja iseenesestmõistetava mõistmiseks pikki lauseid. Need, kellele valmistab hingepiina, kui lahked inimesed hommikuni pidu panevad, ei mõista seda nagunii kunagi − ja ega see ka nende elu kergemaks muuda.

Iseenesestmõistetavalt panid innovatiivsed noored omaenda peod püsti eri kohtades: festivalialal kämpingutes, autoparklas ja telklas. Kui esimesel päeval ei jõutud neid hästi koordineerida, siis teisel päeval pärast juhtme väljatõmbamist võtsid need juba pärispidude mõõtmed. Teaduse areng on meile nimelt kinkinud Bluetoothil töötavad kõlarid ja hea tuju oli kõigil nagunii kaasas. Kahju on vaid sellest, et võib-olla (võib-olla mitte) peavad Eesti ühe parema alternatiivfestivali korraldajad uueks aastaks taas selle asupaika vahetama ja kant kaotab ühe suurepärase ürituse. Sest ühele inimesele asi ei meeldi ...

Kulla Alutaguse vald ja see üks tore kodanik, kel kodus telefon. Äkki hindate rohkem seda, et teie õuel peetakse korra aastas üht ainulaadset pidu. Ei tohiks nii raske olla.