:format(webp)/nginx/o/2023/07/25/15478421t1h7f2e.jpg)
Mida empaatilisem ja hoolivam on inimestega töötav spetsialist, seda enam võtab ta tahtmatult kaasa klienditöös kogetud ängi ja seda suurem on oht tema vaimsele tervisele, mis võib lõpuks viia läbipõlemiseni. Oma enese- ja tööalases arengus võib kasu olla supervisioonist ja coaching'ust.
Mida empaatilisem ja hoolivam on inimestega töötav spetsialist, seda enam võtab ta tahtmatult kaasa klienditöös kogetud ängi ja seda suurem on oht tema vaimsele tervisele, mis võib lõpuks viia läbipõlemiseni. Oma enese- ja tööalases arengus võib kasu olla supervisioonist ja coaching'ust.
Inimestega töötavad spetsialistid on selles kontekstis kõik need, kes oma igapäevatöös pakuvad mingeid teenuseid teistele ja kasutavad seejuures iseennast oma parima töövahendina: oma oskusi, teadmisi, valmisolekut aidata, hoolitseda, toetada ja õpetada, tuua positiivseid muutusi teise inimese ellu.
EVI JÄRVEPERA
superviisor, coach ja täiskasvanute koolitaja
info@arengukaaslane.ee, tel 5699 3306
Loe rohkem Eesti Supervisiooni ja Coaching'u Ühingu (ESCÜ) kodulehelt:
ja kuula podcast'e Elukindel https://open.spotify.com/show/4g82JOW2cCGrHLhBzKrf4o?si=f7c69f4f2efc4cc2
Olgu need siis sotsiaaltöötajad, arstid, õed, hooldajad, õpetajad, kasvatajad, politseinikud, päästjad − kõik nad annavad iga päev oma parima ja neid ohustab läbipõlemine. Tooksin eraldi välja veel juhid, sest ühiskonna ootused neile on ajas tohutult muutunud: kui enne tegeldi põhiliselt protsesside juhtimisega, siis nüüdseks on fookus üha enam liikunud inimeste juhtimisele, mis toob kaasa hoopis teised lähenemisviisid.
Lisaks elame n-ö kriiside ajastul, mis nõuab omakorda uusi meetodeid, vaatenurki ja lähenemisviise. Eriti keeruliseks muudab juhi töö veel see, et praegu on tööturul korraga viis põlvkonda, kellel kõigil on üsna erinevad vaated ja ootused oma tööelule. Nii et kindlasti on ka juhile vaja midagi, mis toetaks, aitaks leida uusi vaatenurki ja avardaks maailmavaadet. Need teenused võivad olla supervisioon ja coaching.
Meie piirkonnas tuntakse rohkem ilmselt coaching'ut ja kindlasti on neid, kes on seda proovinud ja selle kasust teadlikud. Coaching sai alguse eelmise sajandi 70ndatel spordimaailmas, kui treenerid mõistsid, et tulemuse saamiseks tuleb lisaks füüsilisele treeningule tegelda ka sportlaste vaimuga. Sealt levis coaching kui meetod ärimaailma ja nüüdseks on see jõudnud igale poole.
Supervisioon seevastu sai alguse pärast II maailmasõda, kui tuli hakata tegelema suure hulga trauma saanud inimestega, kes vajasid igakülgset abi nii meditsiinilise, psühholoogilise, füüsilise kui ka sotsiaalse poole pealt. Kuna abivajajaid oli palju, väsisid abistajad ja põlesid tihtipeale läbi.
Seetõttu hakati otsima võimalusi abistajate abistamiseks: loodi grupid, kus tegeldi raskete tunnete läbitöötamisega, keeruliste kliendijuhtumite arutamisega, eneseabimeetodite otsimisega. Sealt liikus supervisioon edasi sotsiaaltöösse ja nüüd ka muudele elualadele, eeskätt inimestega tegelevate spetsialistide tööalaseks toetamiseks.
Praeguseks on nii supervisioon kui ka coaching maailmas tunnustatud ja nendest saadav kasu teaduspõhiselt tõendatud − ka Eestis on uuritud eeskätt supervisiooni mõju psühhosotsiaalsete erialade spetsialistidele ning septembris avaldatakse ISCI õppejõu ning tunnustatud superviisori ja coach'i Tiina Merkuljeva sellekohane uuring.
Coaching oli algul selgelt suunatud saavutamisele, soorituse parandamisele, milleski paremaks saamisele: eesmärgi püstitamisele ja selle saavutamisele paika pandud tegevusplaani abil. Osa coach'e jätkab seda suunda ka praegu.
Supervisiooni keskmes on tavaliselt klient, tööolukordade mõtestamine, kliendijuhtumite läbitöötamine, oma tunnete ja mõtete reflekteerimine ja selle kaudu tekkinud vaatenurga muutumise lahenduste leidmine.
Kuna nii sotsiaaltöös kui ka teistel inimestega tegelevatel erialadel puutuvad spetsialistid tihti kokku kliendi kannatustega − kuulevad, näevad ja selle kaudu mingil määral ka kogevad neid −, tuleb see kaasa spetsialisti ellu ja hakkab seda mõjutama. Mida empaatilisem ja hoolivam on spetsialist, seda enam võtab ta tahtmatult kaasa klienditöös kogetud ängi ja seda suurem on oht tema vaimsele tervisele, mis võib lõpuks viia läbipõlemiseni.
Tänapäeval on need kaks meetodit hakanud teineteisele lähenema ja teineteist täiendama: superviisorid kasutavad oma töös tihti coaching'u meetodeid ja vastupidi. Lisaks on ka coaching üha enam liikumas olukordade mõtestamise ja sügavama refleksiooni poole. Eestis on kaks asutust, kes õpetavad välja superviisoreid-coach'e, kes valdavad mõlemat teemat ja kellelt on võimalik saada kompleksteenust vastavalt vajadusele.
Kuna muutused ja pidev areng on paratamatud, siis eelkõige on supervisioonist ja coaching'ust kasu enesearengule ja selle kaudu ka tööalasele arengule. Supervisiooni kaudu õpib inimene oma tegevusi mõtestama, märkama ebaefektiivseid käitumismustreid, nendega tegelema; looma uusi, toimivaid mustreid.
Ta saab endast teadlikumaks ja väärtustab rohkem iseennast, oma aega ja tegevusi. See muudab omakorda elu- ja töösuhted rahuldust pakkuvamaks ning tõstab elukvaliteeti.
Tööelus õpib inimene märkama ja mõistma oma vastutusala ja tegutsema seal tõhusamalt; õpib märkama neid kohti, kus ta ei saa ise otsuseid vastu võtta, küll aga teha muudatusi koostöös teisega, läbi rääkides; mõistma, et on asju, mida me ei saa mõjutada ega muuta, kuid millele saame vastu astuda sobivate kaitsevahenditega. Piltlikult öeldes leida sobiva riietuse või võtta kaasa vihmavarju halva ilma korral.
See aitab toime tulla määramatusega − asjadega, mille üle meil puudub kontroll ja võimalus neid mõjutada, kuid mis võivad meie elu mõjutada väga olulise stressifaktorina. Viimasel ajal räägitakse ka sellest, et inimestega töötavatele spetsialistidele peaks supervisioon olema tööhügieeni osana seadusega kohustuslikuks tehtud. Olen ise seda meelt, et peaks säilima teatud vabatahtlikkus, kas või superviisori valimises.
Supervisiooni ja coaching'ut tehakse nii individuaal- kui grupiseanssidena. Superviisor/coach tuleb kutse peale asutusse või mujale soovitud kohta kohale ja võtab oma töövahendid enamasti ise kaasa. Kui coaching'u puhul võib eesmärgi saavutamiseks piisata juba ühest seansist, siis supervisioonist saab suurima kasu pikema protsessina − ideaalne oleks vähemalt 5-6 kohtumist.
Samas võib ka supervisiooni puhul kasu ilmneda juba esimesest kohtumisest: klient tunneb ennast ärakuulatu ja toetatuna, saab juurde jõudu ja enesekindlust.
Kindlasti peaks supervisiooni tulema siis, kui tunned, et oled mingisse kliendisuhtesse, -olukorda, töösuhtesse n-ö kinni jäänud: mõtted kerivad ja keerlevad, otsid lahendusi, kuid ei leia neid, oled segaduses. Või tuleb klient või mingi stressi tekitav olukord piltlikult öeldes õhtul voodisse kaasa ja ei lase uinuda.
Superviisorilt võid sellises olukorras saada n-ö kõrvalpilgu, võimaluse näha uusi vaatenurki, mis aitavad olukorra lahendamisele kaasa. Supervisioonist on abi ka keeruliste kliendiolukordade lahendamisel − selleks on välja töötatud spetsiaalsed meetodid.
Kui rääkida oma isiklikust töökogemusest, siis olles 23 aastat ja 9 kuud töötanud sotsiaalsfääris erinevates valdkondades (kohalik omavalitsus, maavalitsus, ohvriabi, kriisitelefon), olen avastanud enda jaoks supervisiooni ja seda regulaarselt kasutanud. Õppisin mõistma, miks olen just siin ja teen neid asju, mida teen. Tänu sellele pääsesin päris mitmel korral läbipõlemisest, mis võib pidevas töös keeruliste juhtumitega kaasa tulla.
Praegu saan neile aastatele tagasi vaadates öelda, et iga töökoht tõi mulle mingi uue oskuse ja teadmise, võin olla tänulik iga kogemuse eest. Seega julgustan kõiki proovima. Alustuseks võib ju kutsuda superviisori oma asutuse suvekooli või muule üritusele töötuba tegema − saab katsetada mõnd supervisiooni või coaching'u tehnikat ja testida inimestevahelist sobivust.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)