/nginx/o/2023/10/15/15656353t1hfd02.jpg)
Nagu arvata oligi, tekitab riigi käivitatud koolireform emotsioone. Haridus- ja teadusministeerium on võtnud nõuks korrastada eelkõige Ida-Virumaa koolivõrk, andes viiele omavalitsusele uute koolimajade ehitamiseks raha tingimusel, et gümnaasiumiosa suletakse.
Põhikoolivõrgu korrastamiseks Euroopa Liidult välja kaubeldud ligemale 50 miljonit eurot on ministeerium otsustanud suunata täies ulatuses Ida-Virumaale.
Kui linnades on need muutused läinud valutumalt, sest seal on gümnaasiume lihtsalt kokku tõmmatud, siis kahes maaomavalitsuses − Alutagusel ja Toilas − on tunda teravat kogukondlikku pahameelt gümnaasiumi kaotamise üle.
Alutaguse on juba otsustanud asuda ministeeriumiga läbirääkimistesse uue koolimaja ehitamisel, Toilal seisab otsus ees.
Eks põhiargument on lihtne: lapsi ja raha on vähe, et gümnaasiumi ülal pidada. Ministeerium kasutab siin osavalt ära piitsa ja prääniku taktikat ning tõepoolest, numbritega on raske vaielda.
Aga inimestel tekivad siinjuures ka õigustatud küsimused: kuhu gümnaasiumisse peavad minema nende lapsed, kui koduvallas see võimalus ära kaob? Jõhvi gümnaasium ei suuda viimastel aastatel kõiki soovijaid enam ära mahutada.
Need on küsimused, millele peavad riik ja omavalitsus vastuse andma, enne kui nii olulises küsimuses otsuseid langetada. Omavalitsus võib ju ratsionaalselt raha lugeda ja tabelites näpuga järge ajada, kuid ei tohi unustada, et valla või linna suurim vara on inimesed, kes seal elavad. Kui teenuste kokkutõmbamine ületab osale elanikele kriitilise piiri, hakatakse kaaluma kolimist sinna, kus tuntakse, et elukvaliteet parem.
Siin on aga oluline roll ka kogukondlikul aktiivsusel, mis sunniks ametnikke mitte ainult raha lugema, vaid ka elanike ootusi arvestama.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)