VIRVE OSILA ⟩ Kui septembris ei joo, siis ärme novembris riidle ...

Virve Osila
Copy
Virve Osila.
Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Heal lapsel olevat mitu nime. Küllap vanarahvas pidas lugu kõigist kalendrikuudest, seepärast jagaski neist igale mitmeid iseloomustavaid nimesid. Mida sügise poole ja lähemale pimedale ajale, seda süngemaks läksid ka mõned nimetused.

Peagi lõppevat oktoobrit kutsutakse viinakuuks ja porikuuks; kogunisti roojakuuks. Mitte just rõõmsad nimed, aga iseloomulikud küll. Ja kohe varsti algab kooljakuu. Ilmselt seepärast roojakuu lõpus kooljad ustele koputavadki ja nõuavad pommiähvardusel kommi. Lombi tagant on zombid ja luukered meie maile tulnud ja siin kanda kinnitanud. Julgen arvata, et mitte ainult mulle, vaid ka paljudele teistele on see komme üsnagi võõrastav. Minu südames on surnutel hoopis puhtam ja pühasem nurgake, nemad õnneks ukselinke logistama ja uste taha korisema ei tule.

Me räägime nii sageli juurtest ja pärimuskultuurist ja esivanemate olulisusest tänapäevases elus, aga ometi võtame külalislahkelt vastu võõraid veidraid kombeid ning teeme need omaks ja lausa oodatuiks. Halloween'i kollimaske on poed juba viinakuu alguses täis! Mardid-kadrid kipuvad unuma, st on kolinud üle ja jäänud paigale vabaõhumuuseumi.

Kui nimetakski mõttes kaamosliku novembri hingerahu kuuks ja lõpetaks kas või 30 päevaks üksteise kallal jauramise ning püüaks rahumeelselt riiki valitseda ja riigis elada?

Muidugi võivad nüüd amerikaniseerunud virolaiset öelda, et meil enam sante pole; tervenenud ühiskonnas pole ju enam vigaseid ega invaliide; kel viga küljes, on puudega ja erilised. Sant lugu mu meelest, kui mardi- ja kadrisandid ajaloo prügikasti topitakse. Minul on igatahes nendest santimistest toredad mälestused.

Kunagi ammustel aastatel, kui minu koduküla veel Liivakünka nime kandis, käis meie mail ikka töö ja vile koos ja trall jooksis sabas. Nii talgutel kui juubelitel, peiedel ja pulmades oli koos oma küla rahvas ja hulgaliselt naaberkülade inimesi. (Mingil ajal venitati Rajaküla pikaks nagu soolikas ja Liivakünka kadus selle sisse ja alles jäi pisike nutsakas, mis hõlmab kalmistut, paari majapidamist ja majaaset. Olen lugejatega kohtumisel ikka irvissui öelnud, et oma kodukülla saan ma minna alles pärast surma.)

Olin osanud nii sündida, et mardisantimine ja sünnipäevapidu olid alati paaris. Haapsalus elades läksime koguni miilitsajaoskonda santima, seal ei mõistetud meie keelt ega kombeid ja pärast pikema vaidluse lahenemist saime ohata: hea, et niigi läits … Minu mardi- ja kadrijooksud lõpetas enam kui 40 aasta eest esimene infarkt, selle tagajärjel sai minust päris sant, aga siinmail püsis see vahva komme veel kümneid aastaid. Kuni halloween mängu üle võttis.

Viimane kord, kui mul marti käidi, oli hea mitu aastat tagasi. Ja see oli väga meeldejääv. Mardijooksu tehakse ju õhtul enne pärispäeva ja mul käiski siis mitu satsi mardikesi koridoris mõistatusi küsimas, laulu jorutamas, seda, teist ja kolmandat soovimas. Vastu andsin kompvekke ja puuvilju, viimaste martide saagiks jäid küpsised ja näts. Samal õhtul käisid mul ka paar tuttavat kohvitamas, nii ma siis sellel oma õige päeva õhtul ei oodanud kedagi.

Aeg oli juba üsna hiline, kui kuulsin koputust, sihukest arglikku. Avasin ja nägin koridoris seismas vaevu meetripikkust mehikest, kel olid paberist prillid ees ja guaššvärvised triibud põskedel. "Tahan nätsu," ütles ta mulle. Küsisin, kas ta on mardisant. Pikuke noogutas. Siis küsisin, kas ta midagi oskab ka. "Ma laulan sulle," ütles pikuke. Tõmbas selja sirgu ja laulis mulle Eesti hümni. Kolmas salm läks natuke sassi, aga pikk laul ju ka. Otsisin kapist šokolaadi, lisaks paar õuna, nätsu kahjuks polnud. Pikuke jäi rahule, ütles: "Spasibo!" ja vudis minema.

Sellist sünni- ja mardipäeva pole mul kunagi olnud ega tule ka enam. Mäkerdatud näoga pisike poisike laulis mulle kõleda koridori kahkjas valguses Eesti hümni! Natukese aktsendiga, aga see oli ilusaks lipsuks mu kingipakil. Kadrid käisid tol aastal ka, valgetes riietes ja karravanikud kaelas. Toonasest sügisest saati käivad roojakuu lõpus vaid "elavad surnud" ja kooljakuus ei kedagi.

Tegelikult on aga november siiski hingedekuu. Eks minugi hingeke tuli novembris mu sisse ja imekombel püsib seal tänini. Novembris on mu vaimse ema Hilda Sootalu 97. sünniaastapäev, mu isa 110. ja Urmas Alenderi 70. sünniaastapäev ka. Ning veel mitme mulle olulise inimese pärissünnipäevad. Minu jaoks on tähtsad heade inimeste nii kehata kui kehade sees olevad hinged − ma suhtlen ühtedega üht- ja teistega teistviisi, aga armastan ja austan nii sealseid kui siinseid. Lisaks tähistame hingedekuus ka isadepäeva ja need, kes sel päeval päriselt saavad isale pika pai teha, on õnnega koos. Õnnega koos oleme natukene kõik, isadeta meid ju poleks. Tänu on see, mis jääb.

November on üldse eriline kuu. Ega siis vanarahvas asjata seda ka talvekuuks nimetanud; talve hingust on novembris üksjagu tunda ka siis, kui lundki veel pole. Aga sageli on. Ja kuna kogu aeg on pime, siis on valguse ihalus suur. Küünlatuli on see, mis aitab ja toetab, ja leegihubinas leiavad sealpoolsed tee siinpoolsete juurde. Tuleb vaid mõelda ja oodata, tunda ja olla tänulik.

Vana ja noore inimese vahe on enamasti selles, et ühed elavad minevikus ja teised tulevikus. Tänane võiks olla side, mis eilset ja homset ühendab, mitte ei lõhesta. Arvan, et mõnigi üksi jäänud elav hingeke vajaks mõnda teist elavat, kes ta aknal küünla süütaks või teda koguni korraks kallite kalmudeni aitaks. Nii kaua, kui hing sees ja "lambike" peas põleb, tahaks ju igaüks lahkunud omastele märku anda, et keegi neist mõtleb ja neid mäletab.

Kui jätaks praegusel sõjahirmusel ajal pommiähvardused ära ja muist magusat söömata ning ei mängiks surnutega, vaid mälestaks ja austaks neid ning hoolitseks elavate eest? Kui jätaks roojakuu rooja sinnapaika ning kooljad rahule ja keskenduks rohkem hingerahule; mõtleks sagedamini neist, kes kunagi meie ees läksid, ja sellest, millised nende tavad ja kombed olid? Ühel hetkel saame me ise eellasteks ja märgilised on siis need jäljed, mis meist jäävad. Kui nimetakski mõttes kaamosliku novembri hingerahu kuuks ja lõpetaks kas või 30 päevaks üksteise kallal jauramise ning püüaks rahumeelselt riiki valitseda ja riigis elada? Teeks nii, et kui me septembris ei joo, siis novembris ei riidle…? Vahepealses viinakuus sai ju kakeldud ja trimbatud ülearugi.

Tondijutud võivad olla toredad, aga tontide teod on koledad. Ei usu, et keegi tahaks sääreluud ukse taha "umbluu!" karjuma ja verist vahtu välja ajama. Naljad naljadeks; nalja võib teha ja nalja peabki tegema, aga elu on siiski tõsine asi. Püha ka. Kanname siis hoolt kõikide hingede, nii varem elanute kui praegu elavate eest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles