MADIS MÜLLER ⟩ Miks on Eesti eelarvepuudujääk probleem?

Eesti Panga president Madis Müller. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Püsiv eelarvepuudujääk ja kiiresti kasvav riigivõlg tekitavad Eestile mitmeid probleeme. Üha kasvavad intressimaksed võtavad igal aastal ära raha, millega riik saaks teha muid vajalikke kulutusi. Liigse eelarvepuudujäägi korral võivad Euroopa Komisjon ja teiste riikide rahandusministrid hakata piirama Eesti valitsuse valikuid eelarve koostamisel. Lisaks hakkame üha rohkem sõltuma võlausaldajatest, kes hindavad korras riigirahandust meile laenu pakkudes ka tuleviku kriisiolukordades.

Rahandusministeeriumi viimase prognoosi järgi ületavad Eesti riigi kulutused järgmisel neljal aastal tulusid sel määral, et igal aastal tuleb valitsusel juurde laenata üle kahe miljardi euro. Seda juhul, kui jätkame praeguseks kokku lepitud maksude ja maksumääradega ning lähtume ootuspärasest kulude kasvust.

Eesti riigi kulud ulatuvad järgmisel aastal eeldatavasti 18,5 miljardi euroni ning umbes iga kaheksas kulutatud euro tuleb katta uue laenurahaga. Seda on selgelt liiga palju olukorras, kus majandus on viimase kahe aasta madalseisust juba kõigi eelduste kohaselt taastumas. Peame tunnistama, et elame riigina tinglikult üle oma jõu.

Võttes aluseks rahandusministeeriumi kevadprognoosi, on riigi tulud 2024. aastal eeldatavasti pisut enam kui 50% suuremad võrreldes viie aasta taguse ajaga. Kulud on aga samal ajal kasvanud ligi 63% võrra. Valitsussektori kulud on viie aastaga kasvanud 39%lt juba enam kui 45%ni SKPst. Valdkondlikult on sellesse kasvu panustanud enim ennaktempos kasvanud kulutused tervishoiule, riigikaitsele ja sotsiaalvaldkonnale.

Kui suur probleem siis riigieelarve puudujääk ja laenuraha kasutamine tegelikult on? Raha laenavad ju tõesti pidevalt teisedki riigid. Vähemalt investeeringuteks raha laenamine peaks ju olema põhjendatud? Vastus neile küsimustele on, et see sõltub olukorrast.

Peame tunnistama, et elame riigina tinglikult üle oma jõu.

On ootuspärane, et majanduse jaoks keerulisematel aegadel ületavad valitsuse kulutused maksutulusid. See juhtub üsna iseeneslikult, kui maksutulude laekumine väheneb ning tööpuuduse suurenedes kasvab vajadus maksta toetusi. Samuti ei pea riigi võlakoormuse kasvu pidurdamiseks isegi riigieelarve päris tasakaalus olema.

Piisab sellest, kui saavutada keskmiselt tasakaalus eelarve enne intressimakseid ning majanduskasv on piisavalt kiire. Seda kõike silmas pidades ja arvestades Eesti majanduse praegu veel siiski habrast seisu, olnuks mõõdukas eelarvepuudujääk veel sel aastal sisuliselt põhjendatav. Probleem on aga selles, et praegust eelarvepuudujäägi suurust ei saa enam pidada mõõdukaks ning samuti ei ole näha, et olukord lähiaastatel paraneb.

Sageli kuuleme argumente, et loomulikult ei tohi riik laenu võtta oma jooksvate kulude katmiseks, küll aga võiks seda teha pikaajaliste investeeringute rahastamiseks. Siiski on riigirahanduses ohtlik tõmmata otsest paralleeli investeeringutega näiteks ettevõtte tasandil. Ühe ettevõtte puhul on selge, et pikaajaliste investeeringute tegemiseks on mõistlik võtta laenu, mida saab edaspidi eeldatavasti kasvavate tulude arvelt tagasi maksta. Riigi puhul on aga selge, et investeerida näiteks infrastruktuuri on vaja pidevalt ja üsna stabiilselt.

Nii on Eesti riigi investeeringud viimastel aastatel püsinud vahemikus 5-7% SKPst ning ulatunud seega enam kui 2 miljardi euroni aastas. Sellises mahus investeeringute tegemiseks pidevalt uut laenu võttes on riigi võlakoorma kasvule väga raske pidurit panna. Lisaks ei ole üheselt selge, mida saab üldse käsitleda investeeringutena. Sest on ju ka riigi arvepidamises jooksva kulutusena käsitletav panustamine haridusse investeering tulevikku, kulutused tervishoiule investeering Eesti inimeste tervisesse ning kulutused riigikaitsele investeering meie julgeolekusse.

Nii edasi mõeldes võime järeldada, et enamik riigi kulutusi on hädavajalikud "investeeringud". Seega seisukoht, et laenurahaga võib katta vaid investeeringuid, ei kujuta endast laenuraha kulutamisele sisuliselt mingit piirangut. Kokkuvõttes on riigi rahaasju korraldades siiski vaja jälgida riigi tulude ja kulude üldist tasakaalu, seejuures hoolitsedes selle eest, et tehtud saavad kõik vajalikud investeeringud ja kulutused.

Miks on püsivalt puudujäägis riigieelarve ja valitsuse kasvav võlakoormus nii problemaatilised? Keskpankurid tavaliselt rõhutavad siinkohal survet kiiremaks hinnatõusuks, mida valitsus laenuraha majandusse suunates tüüpiliselt tekitab. See on jätkuvalt tõsi ja liigne riiklik laenamine võib hinnatõusule hoogu andes kahjustada majanduse konkurentsivõimet.

Keskendun aga hoopis sellele, kuidas riigina liiga palju kulutades seome järjest enam oma käsi ja anname ära osa oma vabadusest.

Esiteks väheneb valitsuse liiga suurte kulutuste korral järjest meie poliitikute vabadus Eesti ühiskonna jaoks vajalike kulutuste üle otsustada, sest kasvavad intressikulud võtavad eelarvest järjest suurema ampsu. Kuna eelarvet kokku pannes ei ole võimalik suurenevate intressikulude üle läbi rääkida, jäävad kasvavate intressimaksetega käsikäes järjest ahtamaks võimalused vajaduse korral suurendada muid meie ühiskonnale olulisi kulutusi.

Teiseks loovutaksime Euroopa Liidus kokku lepitud vastutustundliku riigirahanduse raamidest väljudes osa oma iseseisvusest eelarvete koostamisel Euroopa Komisjonile.

Kolmandaks suurendab kasvav võlakoormus Eesti riigi sõltuvust võlausaldajatest. Ajalugu näitab, et Eesti on üsna heitliku majandusega riik ning asume ka geograafiliselt kohas, kus on mõistlik olla valmis erinevateks kriisideks. See tähendab rahalist valmisolekut ehk mõistlike puhvrite omamist. Tingliku puhvrina tuleks käsitleda ka valitsuse piisavalt madalana hoitud võlakoormust, mis jätab valitsusele võimaluse keerulises olukorras raha juurde laenata. Mida kõrgem on meie võlakoormus, seda kehvemini oleme valmis kõikvõimalikeks kriisideks, kuna siis ei pruugi me enam vajaduse korral mõistlikel tingimustel vajalikku laenu saada.

Pole tõsi, et meist palju suurema võlakoormusega riigid elavad probleemivabalt ja seega samasugune tulevik ootaks ka meid, kui otsustaksime riigivõla kuhjumisega jätkata. Kõik mäletavad lõunapoolsete Euroopa riikide kõrgest võlakoormusest tekkinud probleeme veidi üle kümne aastat tagasi. Nende lahendamine nõudis laenuandjate nõudmisel valitsustelt jõulisi kulukärpeid ja pealesunnitud reforme.

Mõõdukas võlakoormus ja vastutustundlikult juhitud riigirahandus tähendavad madalamaid intressimäärasid mitte ainult valitsusele, vaid ka Eesti ettevõtjatele oma tegevuse laiendamisel ja töökohtade loomisel. Nimelt kujutab valitsusvõlakirjade intressimäär endast sageli miinimumi, millele laenuandjad lisavad samas riigis laenu andes konkreetse ettevõtte või projekti riskidega kooskõlas oleva täiendava marginaali. Valitsuse jaoks püsib intressimäär mõistagi madalam, kui suudame oma riigirahandust targalt juhtida ja riigi krediidireitingut piisavalt kõrgel hoida.

Kõige eelneva taustal tasub olla nõudlik ja oodata poliitikakujundajatelt Eesti riigi rahaasjade vastutustundlikku korraldamist ning riigi tulude ja kulude võimalikult heas tasakaalus hoidmist. Laenurahaga tuleks ümber käia ettevaatlikult. See, et meile praegu laenu lahedalt pakutakse, ei tähenda, et seda kogu pakutavas mahus mõistlik võtta oleks.

Valijate ja maksumaksjatena peame suutma aru saada, et kui raha laenates saab riik kulutusi kasvatada ilma kohe makse tõstmata, siis lõpuks esitatakse meile siiski kindlasti ka arve kõigi nende "tellitud" toetuste, investeeringute ja maksusoodustuste eest. Tähendagu see siis tulevikus kas valusaid kokkuhoiuotsuseid või kõrgemaid makse.