/nginx/o/2024/02/02/15865539t1h69df.jpg)
22. jaanuaril sai läbi enam kui viis aastat kestnud eksperiment tasuta ühistranspordiga maakonnaliinidel, kus võimule saanud Keskerakond viis sisse oma ammuse lubaduse. Tallinnas oli see töötanud pikka aega ning miks mitte siis ka mujal Eestis. Tihedalt asustatud pealinnas on see ehk õigustatud juba üleautostumise tõttu, kuid elu on näidanud, et ummikute probleem seal on aastatega pigem süvenenud.
Aga ega tasuta maakonnaliinegi kõigis maakondades sisse viidud. Osas jäid need tasuliseks, kuna seal leiti, et tasuta sõit tekitaks uusi probleeme. Ida-Virumaa otsustas tasuta ühistranspordi kasuks, kuigi siingi oli omavalitsuste kaupa eriarvamusi.
Põhjarannik kirjutas viis ja pool aastat tagasi enne tasuta bussisõidu kehtestamist juhtkirjas järgmist: "Need, kes on välja tulnud ideega teha totaalne üleriigiline tasuta ühistranspordivõrk, ei oma ilmselt päris selget ülevaadet sellest, kuidas Eesti eri paigus elu käib. Esiteks on piirkonnad erisugused − ei saa ju ühele pulgale panna Tallinna ümbruse ja näiteks Peipsi kandi maapiirkondi. Seal on täiesti erisugused vajadused. Hajaasustusega piirkonnas pole kasu isegi tasuta bussist, kui täiskasvanud ei saa tööle ja lapsed trenni või huviringi."
Ja eks ta nii ongi: tasuta ühistransport osutus liiga kalliks, samas ei ole paranenud ka bussiühendused, pigem on tasuta transpordiga kaasnenud koomaletõmbamised.
Kindlasti oli see osale inimestele ebameeldiv uudis, et nüüd tuleb maakonnaliinidel jälle hakata bussipileti eest maksma. Aga tuleb märkida, et isegi siis makstakse ühistransport dotatsiooni näol inimestele kinni − vastasel juhul ei maksaks bussipilet mitte 1.50, vaid oluliselt rohkem.
Enamikule inimestele polegi niivõrd tähtis see, kas bussisõit on tasuline või tasuta, kuivõrd see, et nad neile mugaval ajal vajalikku punkti jõuaksid. Ja tegelikult säilib tasuta transport olulisele osale hinnatundlikest sõitjatest endiselt: lapsed ja pensionärid maksma ei pea.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)