:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2024/05/08/16056942t1h76c3.jpg)
Ida-Virumaa on suures plaanis praegu kõik, mis Keskerakonnale võimu hoidmise seisukohast veel alles on jäänud. Sellest, mida järjepanu kaotusi saanud hiljutine peaministripartei oskab Ida-Virumaal võimuga peale hakata, sõltub nii tema enda tulevik kui ka Ida-Virumaa käekäik.
Pärast võimu kaotamist Tallinnas ja enam kui poolte oma riigikogu saadikute loovutamist teistele erakondadele ja aknaaluste klubile on Keskerakond Eesti poliitilisest meistriliigast välja langenud, mida kinnitab ka läbi aegade madalaim reiting. Väljaspool Ida-Virumaad jagab Keskerakond veel võimu Maardus ja mõnedes valdades. Kuid Ida-Virumaal on ainuvõim käes Narvas ja Sillamäel ning Kohtla-Järvel jagatakse seda sotsidega ja Lüganuse vallas reformierakondliku tüvega valimisliiduga.
Norstati küsitlus näitab, et Keskerakonna toetus eestlaste seas on kukkunud kolmele protsendile, aga samas muust rahvusest valijate seas on neil toetajaid rohkem kui teistel erakondadel kokku. Viimane lõimumismonitooring näitas, et Keskerakonnal on ülekaalukalt suurim toetus lõimumata või nõrgalt lõimunud Eesti elanike seas.
Sellise tähtede seisuga on Keskerakonna juhid ristteel. Kas sättida oma poliitikat veelgi enam säilinud toetajate meele, aga ka näiteks Aivo Petersoni poolt hääletanute järgi, mis on samas vastuvõetamatu enamikule ülejäänud Eesti elanikest? Või otsida tagasiteed ka kaotatud valijate südamesse, kuigi pärast Jüri Ratase, Jaanus Karilaiu, Jaak Aabi ja mitmete teiste juhtfiguuride lahkumist on keeruline ette kujutada, kuidas see võiks õnnestuda. Seepärast paistab realistlikum esimene tee.
Ida-Virumaa jaoks võib see aga tähendada taas suluseisu mängimist ehk olukorda, kus oldi juba palju aastaid varem. Keskerakonnal oli palju aastaid Ida-Viru suurtes linnades ainuvõim, aga riigis olid võimul teised erakonnad.
Oma kohaliku võimu kindlustamiseks vastandusid Narva ja Kohtla-Järve valitsejad keskvõimuga, keda süüdistati kõigis kohalikes hädades: suures tööpuuduses, madalates kinnisvarahindades ja väikestes palkades. Et oma valijatele sümpatiseerida, panid linnajuhid 9. mail rinda Georgi lindid ja võtsid pihku nelgid. Narvas õnnestus 20 aastat venitada punamõrtsukate tänavanimede ümbernimetamisega. Eestikeelsele haridusele üleminekust sai Itaalia streik, kus näiliselt justkui valmistuti selleks, aga kohalikel valimistel jagati lubadusi venekeelne haridus säilitada. Samal ajal surfati osavalt edasi korruptsioonilainetel.
Sellise poliitika paratamatuks viljaks oli piirkonna arengu pidurdumine. Rääkigu poliitikud, mida tahes, aga riigi regionaalsed investeeringud on poliitilised otsused ja nende tegemisel vaadatakse ikka, kas ühes või teises piirkonnas on võimul omad või konkurendid.
Ida-Virumaale on kasuks tulnud see, et kõik valitsused on pidanud julgeolekupoliitilistel põhjustel selle piirkonnaga edukalt või vähem edukalt tegelema. Ka Euroopa Liidu poolt piirkonda tulnud ligikaudu poole miljardi euro abil on Ida-Virumaa pale muutunud paremaks. Nagu mujalgi Eestis, on ka Ida-Virumaa saanud euroraha eest uued koolimajad, haiglahooned, ujulad, staadionid, rattateed, liiklussõlmed, turismiatraktsioonid ja muud. Suureks jõuks seejuures on olnud ka Ida-Virumaa kohalike patriootide pingutused, kes on suutnud oma tööga kasvatada huvi ja usku selle kandi vastu.
Mõned aastad tagasi toimunud muutused Narva ja Kohtla-Järve linnavõimus lõid õrna tunde, et ka nende linnade valitsemine läheb ülejäänud Eestiga paremini kooskõlla, mis aitab anda kogu piirkonna arengule uut hoogu. Nüüdseks on nii-öelda endine võim suutnud volikogudes oma positsioonid tagasi võita ja edasine sõltub suuresti, millise tee üleriigilises mõttes haavu lakkuv Keskerakond oma viimastes suuremates tugipunktides valib. Kas vastandumise või sisulise lähenemise ülejäänud Eestile.
Sellised viimase aja märgid nagu Narva haigla või Narva muuseumi juhtide ametist kangutamine või kangutamise katsed läbinähtavatel poliitilistel põhjustel või Kohtla-Järve haridus- ja kultuuriabilinnapeaks inimese valimine, kel pole vähimatki aimu, kes on Ernesaks, Pärt või Nüganen, teevad põhjendatult murelikuks, et lähenemine ülejäänud Eestile jääb kõrvale. Ilmselt ei saa Kohtla-Järve keskerakondlased, kes tegid sellise valiku, ise arugi, et see mõjub irvitamisena Eesti kultuuri ja rahva üle. Pehmelt öeldes kummalisena näeb välja ka Narva linnapea äsjane visiit Dušanbesse ja katse luua suhteid autoritaarse Tadžikistaniga.
Praegu, mil Ida-Virumaal on stardivalmis suurel hulgal õiglase ülemineku fondi toel rajatavaid ettevõtteid ning on olemas paljude kohalike inimeste õhin ja säde, on eriti oluline, et kohalik võim oleks pärituule puhuja, mitte pidur, kes lähtub vaid oma poliitilistest huvidest ning püüab seetõttu olla meele järele neile valijatele, kes ülejäänud Eesti väärtustest eriti ei hooli. Lähiminevik on ju tõestanud, et selline vastandumine võib küll tuua hääli, kuid ei aita muuta elu Ida-Virumaal paremaks.