ANVAR SAMOST ⟩ Majanduskasv ja elu väljaspool Tallinna ringteed

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Alati enne jõule avaldab statistikaamet eelnenud aasta Eesti sisemajanduse koguprodukti detailsema ülevaate. Tavaliselt saavad ajakirjanikud sellest kirjutada uudise, mille pealkiri on kas "Tallinn annab jätkuvalt üle poole Eesti SKPst" või "Enam kui pool Eesti majandusest asub Harjumaal". Nii juba aastaid.

2022. aastal andis Harjumaa Eesti 36 miljardi euro suurusest SKPst 22 miljardit eurot, millest omakorda 17 miljardit eurot tuli Tallinnast. 2023. aastal oli Eesti majanduses loodud lisandväärtus 38 miljardit eurot ning sellest 24 miljardit eurot andis Harjumaa, millest omakorda 19 miljardit eurot tuli Tallinnast.

Muu hulgas avaldab statistikaamet kaardi, kus on maakondade kaupa kirjas SKP protsentuaalne jagunemine. Harjumaa kohal on seal kirjas 62 protsenti, Tartumaal 12 ja Ida-Virumaal seitse ning kuigi Harjumaa osakaal on pisut kasvanud, on Tartumaa ja Ida-Virumaa püsinud samal tasemel. Aga tänavu köitis paljude tähelepanu hoopis see, et Hiiumaa keskele oli statistikaamet kaardile kirjutanud lakooniliselt null protsenti.

Tegemist on ümardamisega ja tegelikult Hiiumaa oma väikese panuse Eesti majandusse siiski annab. Paraku oli Elron paar nädalat varem Riia ja Vilniuse ühenduste teatele lisanud samuti Eesti kaardi, kust Hiiumaa eksituse tõttu puudus. Statistikaameti ümardamistulemus ja riigile kuuluva raudteefirma hooletus asetusid nüüd paljudele märgiliselt samasse ritta.

Kui kliimaminister Yoko Alender valitsuse pressikonverentsil kõikide ettevõtlusorganisatsioonide poolt tagasi lükatud kliimaseaduse eelnõu tutvustades ütles, et seadus võiks luua juurde 30 000 uut töökohta, siis võis tal isegi õigus olla. Aga need töökohad ei tekiks Eesti, vaid Hiina majandusse.

Vaatame SKP andmeid edasi. Need näitavad, et teenindussektori osa Eesti majandusest oli 2023. aastal ajaloo kõrgeim − 73 protsenti. Enamikus maakondades ületas teeninduse osakaal 50 protsendi piiri. Silmapaistvamad olid Läänemaa (67 protsenti) ning Saaremaa (64 protsenti) ja Hiiumaa (64 protsenti). Ida-Virumaal oli teeninduse osakaal kõige madalam ehk 48 protsenti ning tööstuse osakaal kõige suurem ehk 51 protsenti. Tööstus- ja ehitustegevus andis mullu 25 protsenti Eesti majandusest, langedes ajaloo madalaima tasemeni.

Seda võib hinnata mitut moodi. Võib öelda, et paljud arenenud majandused liiguvadki teenuste kõrgema osatähtsuse suunas. Aga paraku võib ka öelda, et ilma ekspordivõimelise tööstuseta ei teki just suurema lisandväärtuse ja seega kõrgemate palkadega töökohti.

Eestis on tööstuse arengut viimased 10 aastat üha enam takistanud kaks trendi. Esiteks on meie energiahinnad regioonis muutunud konkurentsivõimetuks. See on lisaks tööstusele kahjulik ka paljudele teistele majandusharudele. Teiseks on umbes sama aja vältelt investorid saanud enam ja enam signaale, et uute tööstusinvesteeringute tegemine põrkab alati lisaks kasvavale bürokraatiale, piirangutele ja nõuetele ka avalikule vastuseisule.

Pöördepunktiks oli Tartusse plaanitud tselluloositehase täiesti irratsionaalne tõkestamine igal tasandil alates aktivistidest ja kohalikest poliitikutest Tartus kuni Toompeal istuva valitsuseni välja.

On jäänud vaid mõned piirkonnad, kus Eestis võib teatava kindlusega uusi tööstusrajatisi kavandada: Tallinn ja selle ringtee äärde jäävad lähivallad ning Ida-Virumaa. Aga ebakindlus on eelkõige segase kliima- ja energiapoliitika tõttu kapitalimahukatele ettevõtmistele talumatult kõrge ka seal.

Kui kliimaminister Yoko Alender valitsuse pressikonverentsil kõikide ettevõtlusorganisatsioonide poolt tagasi lükatud kliimaseaduse eelnõu tutvustades ütles, et seadus võiks luua juurde 30 000 uut töökohta, siis võis tal isegi õigus olla. Aga need töökohad ei tekiks Eesti, vaid Hiina majandusse.

Kuidas Eestisse ekspordivõimelisi tööstusi ja kõrgepalgalisi töökohti tekitada? Milline peaks olema valitsuse poliitika? Kas see on üldse enam tehtav?

Ilmselgelt ei paranda Eesti konkurentsivõimet järjekordse majandusministri välja käidud järjekordne majanduskasvu plaan, mis seekord sisaldab ka 160 miljoni euro maksumaksja raha laialipudistamist kaheksa ettevõtte vahel. Seda, et riiklikud toetused ettevõtetele ei too kaasa muud kui raiskamist ja turumoonutusi, pole vaja veel kord tõestada, piisab EISAst (ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutusest).

Aga valitsustel on üks maksumaksja rahal põhinev meede, mis aitaks regioone Tallinnale järele, pidurdaks inimeste rännet Harjumaale ja parandaks Eesti konkurentsivõimet. See meede annaks rakendamisel ka vahetu tõuke SKP kasvule. Tuleks välja ehitada Eesti põhimaanteed Tartu, Narva ja Ikla suunal. Lisaks Haapsalu raudtee ning tegelda välisühendustega Rail Balticu ja lennuühenduste näol. Lihtne ja kindel.