Kes veel mäletab 2017. aasta haldusreformi ja sellele eelnenut, peaks mäletama sedagi, et ka toona oli mitmesuguseid hirme ja umbusku erinevate liitumisstsenaariumide osas. Mäletatavasti keeldus väike Illuka vald viimase hetkeni kellegagi ühinemast, kuni see sunniviisil riigi poolt ära tehti.
JUHTKIRI ⟩ Jõhvi ja Toila liitumine: muutustega kaasnevad alati hirmud
Hirmudeta pole ka praegu toimuv Jõhvi ja Toila ühinemine, millest Jõhvi toona viimasel hetkel loobus ning mille tulemusena moodustus kummaline ilma keskuseta omavalitsus. Praegust liitumist nimetataksegi toona tehtud vea paranduseks.
Eks nüüdki, vaadates enam kui kuu aega tagasi toimunud rahvahääletuse tulemusi, võib öelda, et hirmud on olemas eelkõige Toila poolel, sest nii kipub ikka minema, et liitumisel jääb väiksema hääl nõrgemaks. Nii see paraku demokraatias on, kuid demokraatia üks põhimõte on ka see, et vähemustega tuleb alati arvestada ja neid kuulata. Kuidas see õnnestub, on iseasi.
Selge on see, et sellisel reformil ei saa aga olla ainult plusse või ainult miinuseid. Tänases Põhjarannikus andsime nende loetlemise võimaluse tehisintellektile, kes usutavasti on apoliitilisem kui ükskõik missugune kohalik poliitik. Nendest hinnangutest näeme ka, et eelkõige võivad kaotada kaugemate ja väiksemate piirkondade elanikud. Kuna poliitikud keskendavad oma tähelepanu ikka sinna, kus rohkem valijaid, siis pole need hirmud alusetud. Näeme ju ka praeguse Toila valla näitel, et pärast seitsme aasta tagust liitumist kostab aeg-ajalt endise Kohtla-Nõmme ja Kohtla valla piirkonnast hääli, et nende muredega piisavalt ei tegelda.
Aga ka Jõhvi elanikud võivad küsida, kas on mõistlik suunata nende raha kaugete piirkondade teenindamiseks, kui linnas teed auklikud ja heakorraprobleemid kummitavad jõhvilasi endiselt.
Küllap annab kõige paremad ja õigemad vastused elu ise ning kui liitumise tulemusel muutubki omavalitsus ka korralduslikult võimekamaks, on ju kõik hästi. Paraku ei saa me seda teada enne, kui ühinemine on juba toimunud, aga siis enam tagasiteed ei ole.