Regionaalminister Piret Hartmani soov määrata ametisse neli riiklikku regionaalesindajat kinnitab, et keskvõimu suhe kohaliku eluga on muutunud järjest nõrgemaks.
JUHTKIRI ⟩ Erakondade kohalikud rakukesed on justkui põrandaalused salaseltsid
See, mida need esindajad konkreetselt tegema hakkavad, millised on nende ülesanded, volitused ning kas ja kuidas nad kohalikku elu parandavad, on esialgu ebaselge. Algatust iseenesest ei ole mõtet eos sõelapõhjaks lasta, nagu mitmed poliitilised konkurendid on juba püüdnud teha. Küllap leiaks ka praegustes ministeeriumides ja riigiasutustes hulganisti selliseid ametikohti, mille vajalikkus tekitab tunduvalt suuremaid küsimusi kui need plaanitavad neli regionaalesindajat. Küll aga tuleks ministril kiiresti näidata, milline on nende ametite sisu ja oodatav tulemus.
Sellise teema tõstatumine näitab, et ka suurematel erakondadel puuduvad väljaspool Tallinna tugevad esindused. Tegelikult peaks ju regionaalpoliitika käima nagu ka riigi juhtimine erakondade kaudu. Aga näiteks Ida-Virumaalgi jääb mulje, justkui oleksid erakondade kohalikud rakukesed põrandaalused salaseltsid. Nende liikmetest ja nende tegevusest ei ole peaaegu suurt midagi kuulda. Valimiste lähenedes avatakse heal juhul ehk kohaliku kontori nime all mõni tuba ja tullakse tänavale õhupalle, komme ja flaiereid jagama. Ülejäänud ajal kestab talve-kevade-suve-sügiseuni.
Sel juhul pole ka mingi ime, et kui regionaalministeerium tahab korraga teada, kuidas Tallinnast kaugemal elatakse, tuleb selleks palgata eriesindajad.