Piirivalve osa riigikaitses peab suurenema

Riho Breivel, reservkolonel, EKRE

FOTO: Matti Kämärä

Riigikaitse on eeskätt kaitsejõudude ülesanne. Kuid siin ei saa vaadata kõrvale piirivalvest kui struktuurist, kellel peab olema riigikaitseline ülesanne − mitte ainult valvata piiri, vaid kaitsta piiri kui riigi eksisteerimise ühte tähtsamat komponenti. Piiri kaitstes kaitstakse ka riiki vägivaldsete muudatuste eest.

Vastasel juhul on see nagu Kaval-Antsu aidaukse valvamine, kus ta ütles vanapaganale pärast aida rüüstamist, et "aida uks on valvatud, aga aida valvamisest sõnagi ei lausund sa".

Poliitikute poolt on piirivalvelt kui relvastatud vastupanuvõimekust omavalt institutsioonilt võetud võimalus täita riigikaitselist ülesannet.

Eesti kui väikeriigi seisukohalt on lühinägelik ja vastutustundetu piirvalve võimekusega mittearvestamine kriisi ja välisründe korral.

Kuna puudub riigikaitseline väljaõpe, mis meie inimressursi piiratuse tingimustes on lubamatu, siis piirivalvamisega seotud ohvitserkoosseis ei ole võimeline aktiivseteks tegevusteks üksuste juhtimisel, neil puuduvad teadmised kaitseväe ja NATO protseduuridest. Sellega on ära võetud võimalus kasutada olemasolevaid struktuuriüksusi riiklikus julgeolekusüsteemis üksuse juhi tasandil.

Ülalnimetatud juhtivkoosseis ei oma seaduslikku õigust relvastatud üksuste juhtimiseks ega riigipiiridel relvastatud ründe korral organiseeritud vastupanu osutamiseks. Neil puudub sellekohane sõjaline väljaõpe ja harjutuskogemus, samuti puudub relvastus, mis võimaldaks tõrjuda raskerelvastusega varustatud üksuse rünnakut.

Üksust ei saa juhtida ohvitser, kel ei ole ülevaadet operatiivsest piiriolukorrast. Samuti puudub kogu piirivalvurite isikkoosseisul kaitseväeline väljaõpe. Neil puuduvad võimekus ja oskused võitluseks üksusena ja üksuse koosseisus, puudub üksikvõitleja ja lahingupaari väljaõpe. Piirivalve isikkoosseisu ei ole võimalik kasutada relvastatud ründe korral, see oleks vastutustundetu ja kuritahtlik, niisamuti nagu ei saa kasutada väljaõpetamata noorsõdureid.

Puudub piirivalve reserv eriolukordadeks. Selline reserv, kes on välja õpetatud ja võimeline vajaduse korral ja operatiivselt meie piiridel täieliku valve taastama nii rohelisel piiril kui ka piiripunktides.

Mõningates tingimustes võtab vastane elektroonilise valve maha, siis peab olema võimekus isikkoosseisuga mehitada kogu piir. Kust tulevad siis need väljaõpetatud inimesed? Politseil on täita oma ülesanne, kaitseliidul oma, kaitseväel oma.

Seda enam, et kriisi eskalleerudes muutub piir otseselt aktiivseks riigikaitsesüsteemiks ja peab olema allutatud kesksele riigikaitselisele juhtimisele, s.o kaitsejõududele. Kuidas seda teha, kui süsteemid, käsuliinid ja väljaõpe ei liitu? Nende probleemide lahendamiseks tuleks teha viis sammu.

1. Sätestada seadusega piirivalve riigikaitseline ülesanne.

2. Viia piirivalvurite väljaõppe programmidesse baassõduri väljaõpe.

3. Taastada piirivalvekolledž, lülitada programmi rühmaülema õpe.

4. Luua väljaõpetatud piirivalve toetusreserv olemasolevate kaitseväe ajateenijate väljaõppe baasil ja määrata reserv mõningate piirivalveüksuste juurde.

5. Võtta arvele kõik piirivalve teenistuses olnud endised piirivalvurid ja määrata nad teenistusreservi vastavate teenistuskohtadega. Praegu on veel aktiivses eas hulk väljaõpetatud piirivalvespetsialiste, kelle kaasamine on võimalik ja ratsionaalne. Selleks on sobiv moodustada näiteks Viru pataljoni baasil piirivalve reservi väljaõppekeskus, mille arvel situatsiooni tekkides mobiliseeritakse katteüksused.

Eesti kui väikeriigi seisukohalt on lühinägelik ja vastutustundetu piirvalve võimekusega mittearvestamine kriisi ja välisründe korral.

Tagasi üles