JUHTKIRI ⟩ Kärpimise kultuur ja kultuuritus

Jõhvi kohtumaja. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kohtute haldamise nõukogu koosolekult jäi reedel tulemata kardetud otsus Jõhvi kohtumaja sulgemise kohta. Küsimus võeti päevakorrast välja.

See on Jõhvi ja Ida-Virumaa jaoks võit. Kuid esialgu siiski ainult vahefiniši võit, sest pole ka kinnitust, et sellest kavatsusest oleks loobutud. Seda võib käsitleda ka kui lisaaja võtmist nii kohtumaja sulgemise pooldajate kui selle ärahoidjate jaoks.

Samas on Jõhvi kohtumaja saaga kui näide kärpimise kultuurituse kohta. On arusaadav, et praeguses olukorras, kus majandus on aastaid languses olnud, avalikud kulutused aga pidevalt tõusnud ning kaitsekulutusi tuleb Eesti riigi ja inimeste vabaduse säilimise nimel järsult suurendada, tuleb riigil oma väljaminekuid tunduvalt koomale tõmmata. Seejuures on vähe abi vaid riigikogu liikmete kuluhüvitiste sümboolsest koomale tõmbamisest või osa ametnikukohtade koondamisest.

Mida rohkem valdkondi jätta vähem või rohkem kaalukatel põhjustel kärbetest puutumata, seda valusam on see ülejäänutele.

Kahjuks on viimase aasta jooksul avaliku sektori kulude kärpimine jätnud mulje mitte süsteemsest tegevusest, vaid heitlikust tõmblemisest. Ministeeriumid ja riigiasutused toovad küll lagedale võimalikke kokkuhoidmise võimalusi, mis võivad tõotada nende süsteemis ajutist kokkuhoidu, kuid ei arvesta, milline on see laiem mõju ja hilisemad tagajärjed ning kulud. Et korraks hakkab kergem, aga siis...

Selles mõttes jättis lootustandva mulje peaminister Kristen Michali poolt sel nädalal riigikogus välja öeldud mõte, et loogiline oleks esmalt teha selgeks, millistest tegevustest, reeglitest, nõudmistest võiks loobuda või mida koomale tõmmata, ja kui see on klaar, alles siis hakata koondama ametnikke ning sulgema maju ja nii edasi. Kuidas see idee tegelikus elus rakendub, on muidugi iseküsimus.