ANVAR SAMOST ⟩ COVIDi pikk mõju

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Eelmisel nädalal tegi riigikohus tõeliselt olulise otsuse, leides politsei poolt meeleavaldajale määratud karistust hinnates, et see oli alusetu, kuna väljendusvabadust saab Eestis piirata vaid siis, kui selleks on kaalukas põhjus. Siinkohal pole oluline, mis täpselt oli plakatile kirjutatud. Edaspidi ei saa politsei lausa meelevaldselt sõnavabadust piirata, loodetavasti.

Kui kellelegi tundub, et tegu on üksikjuhtumiga, siis kindlasti see nii ei ole.

Samalaadses Palestiina toetuseks kavandatud meeleavalduse juhtumis leidis Tartu politseijaoskond võimaluse mitte anda luba avalikku koosolekut korraldada, väites, et koosolekule "võivad ilmuda" inimesed plakatitega, mis võivad sisaldada agressiooni õigustamist. Ka siin on kohus andnud lõpliku hinnangu, et sellisel viisil selgeltnägemist rakendades põhiõigusi ja vabadusi piirata ei saa.

Aga veel. Mullu sügisel võttis politsei ühelt mehelt ära Lihula monumendi koopia. Vara konfiskeeriti hetkel, kui mees oli seda autoga Tallinna ringteel kuhugi vedamas. Politsei leidis, et sellest piisab korrakaitseseaduses sätestatud avalikule korrale vahetu ohu tekkimiseks, taas justkui mõtteid lugedes teades, mida on kavas kiviga teha või kuidas eksponeerida.

Ligi pool aastat toimus veider häma ja salgamine monumenti selle seaduslikule valdajale tagastamata. Ilmselgelt oli asjaga algusest peale kursis siseminister, kes arvas teadvat, et monument võib olla keelatud sümbol, mida see selgelt ei olnud. Aga siiski tellis riik lihtsa fakti kontrollimiseks kaks semiootilist eksperdihinnangut, millest selgus ootuspäraselt, et agressioonile kutsuvaid sümboleid sambal pole. Vahepeal andis politsei infot, et nad võivad samba hävitada.

Lõpuks, mõne nädala eest veebruaris, andis politseiamet alla ja tagastas monumendi koopia valdajale. Ühtlasi tunnistas politsei, et mingit korrarikkumist kuju puhul toime pandud ei ole. Samuti lubas politsei, et samba avalikku väljapanekut nad takistama ei hakka.

Laiendavat korrakaitseseaduse tõlgendamist oleme viimastel aastatel näinud veel mitmetel kordadel. Kahjuks ei ole kõiki neid juhtumeid kohtus vaidlustatud.

Koroonaajast oleme saanud kaasa ametnike armastuse absoluutselt kõike käskude ja keeldudega reguleerida ja piirata.

Ei tundu enam võimatu seegi stsenaarium, et kui nüüd vaenukõne karistatavaks saab, siis − advokaat Carri Ginterit tsiteerides − "kui keegi mõtleb, et äkki sa kirjutad oma trükimasinaga midagi sellist, mis on vaenukõne koosseisule vastav, siis võtame sult ennetavalt trükimasina ära".

Kuidas Eesti on sellisesse punkti jõudnud, et sõna- ja väljendusvabadus mõne politseiametniku suvast võib pihta saada?

Üks selgitus on kindlasti aastatel 2020-2022 kogu Eesti ühiskonna kriisi tõuganud koroonapandeemia.

Eesti Ekspress võttis just eelmisel nädalal meenutada viie aasta taguseid sihituid ja paanilisi tegevusi valitsuses ja ametkondades.

Mõned näited. Ekspress kirjeldab, kuidas eriolukorra kehtestamise järel hakkas poliitikute ja ametnike seas levima idee panna lukku terve riik, kõik inimesed kodudesse kinni. Kuidas aga kontrollida, et inimesed ometi keelu vastu minnes omavahel ei suhtle? Siseministeeriumi kõrge ametnik leidis, et pangakontode väljavõtetest saaks kontrollida, kus inimesed raha kulutasid − pangaandmete privaatsuse põhimõte teda ei seganud. Valitsus arutas ka mõtet panna luku taha kõik, kes on vanemad kui 65 aastat.

Neid asju ei tehtud. Aga siiski tulid maskikohustus, vaktsiinitõendid ja nende politseiline kontroll. Politsei kiusas Vabaduse platsil vabas õhus meelt avaldanuid, otsis neid läbi ja võttis ära muusikariistu. Tagantjärele tundub, et otsustajaid häiris meeleavalduste puhul mitte oht viirust levitada, vaid allumatus ühtsele narratiivile ja piirangutele. Juriidiliseks põhjenduseks sobis nii salastatud ohuhinnang kui viide avaliku koosoleku pidamise nõuete rikkumisele.

Jällegi, pole oluline, milliste plakatitega keegi Vabaduse platsile tulnud oli, kuid pretsedent sai loodud.

Ka laiemalt oleme just koroonaajast saanud kaasa ametnike armastuse absoluutselt kõike käskude ja keeldudega reguleerida ja piirata. Samast allikast pärineb ka armastus suure hulga kommunikatsioonitegevustega neid piiranguid või käske avalikkusele peale suruda.

Oleks väga vaja kas või nüüd, mitu aastat hiljem, panna kokku sõltumatu analüüs koroonapiirangute mõjust, põhjendatusest ning kooskõlast põhiseaduse ja heade tavadega.