Valimislubadused ei tohiks olla udujutt

Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.

FOTO: Anna Markova

Kas poliitik peab ka tegema seda, mida ta lubab, või pole see üldsegi oluline?

Esmaspäeval ilmunud Postimehes leiab sotsioloog ja roheliste nimekirjas riigikogusse kandideeriv Jüri Ginter, et läbi kukkunud poliitikud on need, kes punkt-punktilt oma programmi ellu viivad. Tema meelest on ühiskonna arengu takistajateks hoopis ajakirjanikud, kes pidevalt küsivad kandideerijatelt, mida nad riigikogus tegema hakkavad, ja mõne aja pärast analüüsivad, kui täpselt on lubadused ellu viidud. 

Nüüd on selgunud süüdlased, kes on takistanud Eesti arengut. Need on tüütud ajakirjanikud, kes küsivad ikka ja jälle Reformierakonna poliitikutelt, miks me pole jõudnud veel Euroopa viie rikkama riigi lähedale, kuigi nad lubasid seda 2007. aastal teha 15 aastaga. Või Keskerakonna liidrite käest, miks on alampalk Eestis poole väiksem sellest, mida nad lubasid neli aastat tagasi. Või praeguse kolmikliidu erakondadelt, miks nad ei  rajanud sisekaitseakadeemia uut õppehoonet Narva, nagu praegune võimuliit üksmeelselt pisut rohkem kui kaks aastat tagasi otsustas.

 Iga suurema valimislubaduse juures peaks suurusjärgu tasemel olema kirjas ka rahasumma, kui palju selle elluviimine maksab.

Kui valimislubadused või koalitsiooni kokkulepped midagi ei loe, siis miks on üldse mõtet nendega lagedale tulla? Kas lihtsalt valijate hullutamiseks, meele lahutamiseks ja elevuse tekitamiseks? Kui valimiste eel antud lubadustesse võib suhtuda lõdvalt ja neid hiljem muretult ning tagajärgi pelgamata tagasi võtta, siis milleks üldse näha vaeva programmide koostamise, debattide pidamise või sotsiaalmeedias kraaklemisega? Utreeritult: pildid üles, numbrid rinnale ja enim laikide kogujaid, pääsevadki parlamenti. 

Hääletamisotsus sünnibki  sageli pelgalt kandidaadi meeldimise või vähem meeldimise põhjal. Isikuomadused ja varasem tegevus ning selle põhjal kujunenud hoiakud on kindlasti olulised mõjutajad. Ent erakonnad peaksid suutma üksteisest selgemalt eristuda eelkõige oma põhilubaduste põhjal.  

Pisut laiavõitu näib see kuristik, mis jääb mõnesõnaliste loosungite ja sadadesse lehekülgedesse ulatuvate programmide vahele. Viimased annavad küll aastateks politoloogidele analüüsi- ja tõlgendamisainet, ent on üsna vähe abiks tavalisele valijale, kes tahaks saada selgemat pilti, mida üks või teine erakond kavatseb lähema nelja aasta jooksul riigis ära teha.

Tõsi on, et riigikogu tegeleb eelkõige Eesti riigi kui terviku teemadega. Selle kõige eredam kõrvalekalle ongi ilmselt katuseraha jaotus. Ent saadikud valitakse parlamenti 12 ringkonnas ja seetõttu tuleb igal kandidaadil peale ajakirjanike ka kohtumistel valijatega olla valmis vastama küsimusele "Mida sa kavatsed meie kandi jaoks ära teha?". Vastusest, et püüan kaitsta oma maailmavaadet ning olla avatuma, õiglasema või hoolivama riigi eest, ei piisa.

Seda teades ongi osa riigikogusse pürgijatest tänavale riputatud plakatile oma pildi juurde kirjutanud lause: "Seisan maakonna huvide eest!" Nii positsioneeritaksegi end kohaliku piirkonna eestkõneleja või lobistina seal kõrgel Toompeal, kus tehakse tähtsaid otsuseid ja jagatakse raha. 

Ka enamiku erakondade programmides on olemas regionaalpoliitika peatükid. Need räägivad ikka ja jälle sellest, et elu peab arenema ka väljaspool Tallinna, tuleb võidelda ääremaastumisega, toetada maaelu, parandada elukeskkonda, rajada paremaid ühendusteid ja muuta internetiühendus kiiremaks, ajakohastada piirkondlikud programmid ja nii edasi.  Selles eristuvad erakonnad üksteisest vähe ja justkui kokkuleppeliselt ollakse paraku ka üldsõnalised. 

Ilusa regionaalpoliitilise jutu kõrval hakkab aga silma, et erakondade üleriigiliste nimekirjade eesotsas on enamasti ikka need kandidaadid, kes kandideerivad pealinnas või Harjumaal. Sotsid rõhutavad, et Ida-Virumaa on tähtis, aga esimese nende siin hääli püüdva kandidaadi leiab alles erakonna üldnimekirja kolmandast kümnest. Reformierakonnal on Ida-Virumaa esimene kandidaat 14. ja järgmine alles 55. kohal.

Erakonnad võiksid kokku leppida, et hoiduvad hea tavana valimisprogrammide kirjapanemisel sellistest ebakonkreetsetest ja mitte millekski kohustavatest sõnadest ja väljenditest nagu "toetame", "peame vajalikuks", "soodustame" ja nii edasi. Plaanid võiks kirja panna kindlas kõneviisis ja läbivaks sõnaks tasuks valida  "teeme". Hea, kui iga suurema plaani juures on ka suurusjärgu tasemel rahasumma, kui palju selle elluviimine maksab. See oleks arusaadav menüü, mille põhjal on valijal võimalik sisuliselt otsustada, milliseid uusi algatusi või muutusi ta riigis näha soovib. 

Ei tasu peljata, et reaalses elus ei lähe hiljem enamasti kunagi täpselt nii, nagu plaanitud.  Või et koalitsiooni minnes tuleb oma teravaid plaane siledamaks hööveldada. Küsimus on selles, kuivõrd argumenteeritult ja usutavalt  valimislubaduste hilisemat muutmist põhjendatakse. 

Ka näiteks plaane jõuda viie rikkama riigi hulka või kergitada alampalk 1000 euroni ei tasu häbeneda. Küll aga tuleks näha vaeva selgitamisega, kui kaugele teel nende sihtide suunas on jõutud ja miks on liikumine olnud soovitust aeglasem. Mõistlik oleks ka varasemate eesmärkide korrigeerimine. Ei tasu karta ka tunnistada, et kunagi välja käidud lubadus polnud kõige nutikam mõte.

Näiteks neli aastat tagasi pidasid mitmed erakonnad oma programmides  Ida-Virumaa arengu huvides oma programmides vajalikuks kolida siia üle riigiasutusi. See pole  eriti õnnestunud (kui paarikümne töötajaga integratsiooni sihtasutuse toomine Narva välja arvata) ja nüüd selliseid plaane programmidest enam ei leia.

Kõige hullem on aga kramplik tagantjärele tõestamine, et päris nii me ei mõelnudki ja meist saadi valesti aru, samal ajal, kui enamik valijaid saab väga hästi aru, et aeti vaid udu.

Tagasi üles