Halbade uudiste jada

Nitroferdi inimeste töökohad rippusid juba ammu niidi otsas. Enamik neist tajus ka ise, et olukord, kus ettevõte aastaid midagi ei tooda ja tulu ei teeni, aga ligikaudu poolele tuhandele inimesele palka maksab, ei saa lõputult kesta. Koondamisteks võidi küll moraalselt valmis olla, aga ikkagi on muserdav, kui see hetk korraga kätte jõuab.

Ida-Virumaa tööhõive jaoks tervikuna tuleb aga Nitroferdi suurkoondamine äärmiselt halval ajal. Juba praegu on siin kõigi teiste Eesti maakondadega võrreldes ülekaalukalt kõige suurem tööpuuduse tase.

Maakonna põhiline majandusvaldkond põlevkivitööstus on odavate õli ja elektri hindade tõttu tugeva löögi all. Eesti Energia andis alles eelmisel nädalal teada, et kavatseb lahti lasta 200 kaevurit. VKG paneb  küll pärast pikka, kuid võidukat võitlust selle nimel, et riik muudaks põlevkivi kaevandamise mahte paindlikumaks, ühe mullu detsembris seisma pandud õlivabriku tööle. See võimaldab need sada inimest, kes pool aastat tagasi koondati, taas tööle võtta.

Kuid tervikuna püsib surve jätkuvalt nii VKG, Eesti Energia kui ka Kiviõli Keemiatööstuse kohal ja kui hinnatasemed peaksid veelgi allapoole tulema, siis pole ilmselt pääsu ka uutest koondamistest.

Viimastel aastatel Ida-Viru tähtsamate majandusharude hulka tõusnud logistika ja turism on omakorda löögi all Lääne ja Venemaa suhete teravnemise ning rubla odavnemise tõttu. Ka neis valdkondades toimub loodetud tööhõive kasvu asemel pigem koomaletõmbamine.

Need suundumised on olnud aimatavad juba vähemalt pool aastat. Küsimus on, kas riigivõim ja kohalikud omavalitsused lepivad toimuvaga kui paramatusega või teevad sisulisi katseid, kuidas leida alternatiive kaduvatele töökohtadele. Kui palju pingutatakse selle nimel, et tuua piirkonda uusi investoreid ja muuta samas bürokraatlike tõkete läbimine võimalikult mugavaks ja kiireks? See on Ida-Viru lähiaastate käekäigu seisukohast võtmeküsimus.