/nginx/o/2021/10/29/14173184t1h78bf.jpg)
/nginx/o/2025/04/02/16750755t1hd9ff.jpg)
Vastulause Janek Pahka arvamusloole "Kohtla-Järve uus kaubamärk: rumalus ja ülbus käsikäes" (Põhjarannik, 1. aprill)
Ilma pikema ja tüütu sissejuhatuseta ütlen: jah, ma olengi kohati ülbe. Lisaks on viimasel ajal minu külge takjana kleepunud sellised tugevakõlalised nimelipikud nagu "propaganda ohvitser", "hall kardinal", "kohalik Ksenia Sobtšak". Üsna raske on selliste ütluste peale solvuda, ausalt.
Kuulun selliste töötajate hulka, kes on saanud erialase kõrghariduse ja teevad erialast tööd, ning see hakkab tänapäeval haruldaseks muutuma. Eelmisel aastal lõpetasin Tartu ülikooli magistriõppe juhtimis- ja digikommunikatsiooni erialal, mille üle tunnen pidevalt uhkust. Seda enam, et juba üle viie aasta tegutsen avalike suhete valdkonnas, kus üpris lühikese aja möödudes hakkasin juhtima suures organisatsioonis turundust ja kommunikatsiooni.
Imelik, et härra Pahka seadis kahtluse alla Eesti ja kogu Euroopa ühe parima ülikooli hariduskvaliteedi. Huvitav, millise kõrgharidusasutuse on ta lõpetanud ja saanud tänu sellele võimaluse teha nii "peadpööritavat" karjääri? Nii palju, kui ma tean, tema "töötab" praegu töötu juristina, kelle hiljutiste "saavutuste" arsenalis on näiteks korruptsioonivastase seaduse rikkumine ja sellest johtunud trahv. See pole minu asi. Õnneks on mul silme ees ka teistsugused eeskujud.
Linnavolikogu kommunikatsioonijuhi roll on väga spetsiifiline, keeruline ja unikaalne − kui ma ei eksi, siis selline amet eksisteerib meie riigis ainult Kohtla-Järve linnas. Kõik see nõuab ebastandardset, mõnikord mitmetähenduslikku lähenemist, mis ongi alati minu tähelepanu orbiidis.
Kõige keerulisem on laveerida koalitsiooni ja opositsiooni vahel ning ma võtsin ennast kaitstes ette suure riski ja arvan, et see samm on end ära tasunud. Ma tulen selle punkti juurde veel tagasi.
Adun, et minu sammud võivad mõnel inimesel tekitada meelehärmi, kuna mitte kõik ei mõista professionaalse suhtekorralduse valdkonna peensusi − neid on sama palju kui põhiseaduses paragrahve. Praegu juba saan endale lubada ainult põnevust pakkuva tööga tegelemist, mis ei pane mind igava igapäevase rutiini ahelaisse.
Minu juht, linnavolikogu esimees Eduard Odinets ei kiida mu igat sammu heaks, kuid austab minu isikuomadusi, teatud iseloomujooni ja isiklikke piire. Ma ei kahtle, et eelmisel aastal toimunud töövestluse ajal märkas ta minu sõnades seda, mis eristas mind "keskpärastest" tööle kandideerijatest.
Mõnesid töötajaid võibki juhtida ainult liider, seepärast otsustasingi võtta eelmisel suvel selle tööpakkumise vastu. Hindasin tema suhtumist tookord kõrgeks ning hindan seda ka edaspidi, olenemata sellest, kas jään palgatööle linnasüsteemis või mitte. Loodan, et saame poliitilistel radadel ikka koos liikuda.
Tagasisidesse suhtun positiivselt ka siis, kui sellel on negatiivne alatoon, kuid ma ei saa tõsiselt võtta ei härra Pahka tehtud noomitust, mis meenutas ebaõnnestunud 1. aprilli nalja, ega nõustuda süüdistusega, mille keskmes on liigne lojaalsus linnajuhtide suhtes.
Tõeline tunnustus on minule see, et suutsin poole aastaga hüpata karjääriredelil sellisele kõrgusele, kus poliitikud − ja mitte ainult − kasutavad aktiivselt minu nime selleks, et võita omale tähelepanu (palun seda poliitilise reklaamiga mitte segi ajada). Ma nimetangi seda laveerimiseks. Oluline, et mul on ka isiklik arvamus, mida ei ole tarvis seostada linnapoolse sõnumiga. Veelgi olulisem on see, et mulle isiklikult suunatud rünnakutel on piir.