:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2015/03/11/11994953t1h7a62.jpg)
Majanduskasv peaks olema teema number üks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/03/11/11994953t1h7a62.jpg)
Kas valitsuselt tasub oodata, et ta suudab aidata keerulistes oludes majanduse kasvama panna, või tuleb leppida sellega, et ministrid asuvad kabiinis, kus ainult näiliselt toimub juhtimine ja autopiloodi on programmeerinud koodikirjutajad, keda polegi võimalik mõjutada?
Eesti on peaaegu veerand sajandit saanud taaskarastuda turumajanduses. Selle aja jooksul peaksime olema harjunud, et erinevalt plaanimajanduse aegadest ei dirigeeri seda, kui hästi või halvasti meil läheb, niivõrd partei ja valitsus, vaid kõikvõimas turg. Et hästi hakkama saada, tuleb tabada seal valitsevaid meeleolusid ja muutusi ning osata nendega kohaneda.
Majandusanalüütik ja eelmine rahandusminister Maris Lauri kirjutas mai lõpus oma blogis, et viimase aja diskussioonidest võib kergesti tekkida mulje, et Eesti majanduse käekäik sõltub üksnes või peamiselt sellest, millised on siinsed maksud. Tegelikkus on Lauri hinnangul aga see, et Eesti majanduse ja ettevõtluse käekäik sõltub väga palju sellest, mis toimub mujal maailmas, kuid eelkõige sellest, mida teevad siinsed ettevõtted.
Et riigivõimu roll majanduse juhtimisel on minimaalne, lepib valdav osa inimestest ilmselt suurema vastuseisuta majandustõusu ajal. Samas kui probleemid hakkavad kuhjuma ja enam väga hästi ei lähe, pöördub üha rohkem küsivaid pilke võimulolijate poole: mida valitsus nüüd ette võtab?
Praegu ongi taas kätte jõudnud sellise küsimuse esitamise aeg. Majanduskasv on nullilähedane. Ekspordimahud ei suurene. Investeeringud vähenevad. Majanduslik kindlustunne kaheneb enamikus sektorites. Hiljutiselt arvamusfestivalilt jäi kõlama ekspertide seisukoht, et Eesti majandus on pikali ja püstisaamise strateegiat ei paista. Ometigi eeldavad kõik, et elu läheb aina paremaks, ja seda ootust õhutavad ka erakonnad.
Eestist väljaspool on rohkesti ebakindlust: kukuvad nii aktsiate kui kütuste hinnad, vastasseisus Lääne ja Venemaa vahel lahendusi ei paista, pingeid lisab pagulaste tulv Euroopasse. Siin nüüd seakatk ka veel lisaks. Kõigi nende mõjude tõttu on suurtes raskustes mitmed majandusharud, mil on Eesti majanduses kaalukas roll: energeetika, keemiatööstus, põllumajandus, toiduainetööstus, turism, logistika... .
Üks riigi suuremaid tööandjaid Eesti Energia on olnud riigile kuuluvatest ettevõtetest aastaid kõige tublim dividendi maksja. Ettevõtte teise kvartali vahearuanne sisaldab aga nüüd murenoote. Ettevõtte juhatuse esimees Hando Sutter tõdeb, et seni on Eesti Energial aidanud kasumlikkust säilitada varasemad riskimaandamistehingud ja selge kulujuhtimine. Ent kui madalseis energiaturgudel kestab pikemat aega, siis võib see hakata lähiajal ka Eesti Energia kasumlikkust mõjutama.
Selge kulujuhtimine tähendab otsekohesemalt rääkides aga muu hulgas ka töökohtade koomale tõmbamist. Viimase kolme aasta jooksul on Eesti Energia kontsernis vähenenud töökohtade arv 900 inimese võrra. Nüüd seisab ees 200 kaevuri koondamine. Karta on, et see pole veel kõik.
Riigieelarvesse planeeritud raha tuleb praegu veel kokku. Ent nagu rahandusministeerium ka ise esile tõi, tulenes ligemale kolmeprotsendine tulude kasv suuresti tänu maksu- ja tolliameti tublile tööle varimajanduse piiramisel. Marek Helmi juhitav amet suudaks ilmselt veelgi raha varjust välja tuua, ent mitte nii palju, et sellest jaguks ka koos eelseisva kütuseaktsiisi tõusuga kõigi praeguse võimuliidu plaanide elluviimiseks. Selleks on vaja märkimisväärset majanduskasvu. Kui kasvu ei tule, on oodata pigem krokodillikomisjoni koosolekuid.
Avalikkus ootab põhjendatult, et kolme valitsuserakonna juhi Taavi Rõivase, Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski tähelepanu oleks eelkõige keskendunud küsimusele, kuidas rohkete ebasoodsate tegurite kiuste Eesti majandus taas käima tõmmata. See on võtmetähtsusega valimislubaduste täitmise, Eesti elanike heaolu parandamise, aga ka julgeoleku seisukohast.
Vaidlused erakondade vahel selle üle, kuidas olemasolevat maksutulu ümber jagada, võivad olla nii politoloogiliselt kui intellektuaalselt huvitavad ja kirglikud, kuid ei aita ühiskonnas uusi väärtusi luua. Samas võiks praegu olla ka opositsioonierakondade jaoks hea aeg tulla välja oma konkreetsete ideedega, mis soodustaksid majanduskasvu koos tahtega neid ellu viia. See võiks olla kõige väärtuslikum kaasavara, kui juhtub, et praegune võimuliit umbe jookseb ja on vaja teha uut koalitsiooni.
Kevadel moodustatud Rõivase valitsus on erakordne selle poolest, et seal on esimest korda ametis ettevõtlusminister. Urve Palo paistis kevadel koalitsiooni sees silma aktiivse võitlusega nii majutusasutuste käibemaksu kui ka kütuseaktsiisi tõusu vastu. Kuid ettepanekutest, kuidas ettevõtlust elavdada, on tema poolt tulnud vaid kaitsekõne sotside soovitud maksureformile, mis tooks kaasa tulumaksuvaba miinimumi tõusu 400 euroni, kuid nõuaks samas kas tulumaksumäära tõstmist või ettevõtete tulumaksu kehtestamist. Iseküsimus, kas sellised maksumuudatused tooksid Eesti ettevõtlusele uut hapnikku juurde või keeraksid olemasolevalgi kraani koomale.
Tõsi on, et riigipoolsete sammude leidmine, mis ka tegelikult majandust toetaksid, on äärmiselt keerukas kunst ega pruugi loodetud tulemusi tuua. Eriti veel turbulentsetes ja halva nähtavusega majanduskliima oludes.
Ometigi peaks valitsuse vastutuse võtnud poliitikud näitama, et nad vähemasti teevad endast parima. Praegu ei paista välja, et majanduse kasvatamine ja ettevõtluse motiveerimine oleksid valitsusliidu teemade edetabeli tipus.