Tuleb lõpetada hirm uurimise ees

Alvar Soesoo. Foto: Matti Kämärä

Tallinna tehnikaülikooli geoloogiaprofessor Alvar Soesoo ütleb, et riik on maavarade omanikuna kohustatud neid uurima, et teada, mis tal olemas on.

Euroopa Komisjon on kuulutanud fosforiidi Euroopa Liidu jaoks kriitilise tähtsusega maavaraks. Euroopa Liidu suurim fosforiidimaardla asub Eestis. Kuivõrd on tunda survet selle kaevandamiseks?

Euroopa Liit ei saa meile survet avaldada; see on juba varem kokku lepitud, et maavarade üle otsustavad riigid ise. Küll aga on antud direktiivid, mis kirjeldavad, milliste materjalide või elementide osas ollakse ohtlikus situatsioonis. Rootsi ja Soome näiteks on aktiveerinud oma tegevust uute fosfaaditoorainete, samuti haruldaste muldmetallide otsimisel. Me oleksime väga rumalad, kui ei läheks selles suunas kaasa. Kaevandamisest ei ole muidugi praegu veel mõtet üldse rääkida.

Isegi pelgalt uuringutest rääkimine ajab rahva tagajalgadele − mis nipiga inimesi nende vajalikkuses veenda?

Ei ole mingit nippi vaja. Riik ütleb rahvale, kuidas me peaksime toimima, et säilitada oma terviklikkus ning ühtsus ja rikkus. Et selleks peame oma maapõue nüüd lõpuks uurima hakkama. Me hakkame uurima mitte ainult fosforiiti, vaid ka teisi ressursse.

Tuleb väikeste sammudega liikuda fosforiidisõja lõpetamise poole, tuleb ära lõpetada hirm uurimise ees. Ma ei tea ühtegi teist riiki, kus tuntaks hirmu uurimise ees.  Kaevandamine on loomulikult teine ooper − aga uurimine ei võrdu kaevandamisega.

Uurimine tähendab puurimist?

Ikka, aga puurimine ei tee maapinnale mitte mingit kahju. Kui inimesed puurivad veekaevu, ei küsi keegi, kas me sellega midagi kahjustame. Veekaev on hea, aga kui teeme sellise puuraugu, kust võtame kärni välja, siis see järsku ei ole hea − mina geoloogina ei saa sellest aru. Uuringupuurauke saaks mõningates kohtades võib-olla kasutada puurkaevudena, nii saaks keegi neist otsest kasu. Sõitsin kunagi Kirde-Eestis ühe Austraalia kompaniiga koos ringi ja me leidsime väga palju kohalikke inimesi, kes olid nõus kohe puuragregaadid oma maale laskma − kaevu saamise nimel.

Professor Enno Reinsalu on öelnud, et fosforiidisõja ajal, kui tegelikku vastu olemise põhjust välja öelda ei saanud, võimendati tuntavalt keskkonnamõju poolt. Kui olulised need mõjud tegelikult ikkagi on?

Kui linna äärde ehitatakse uus suur kaubanduskeskus, siis ei räägi keegi keskkonnamõjust, ehkki see on väga oluline. Ükskõik, mida me ehitame, tekitame suuri keskkonnamõjusid. Et neid mõjusid täpsemalt teada, on vaja ka uuringuid teha.

Ka Põhja-Eestis paljanduva graptoliidi-argilliidi (diktüoneemakilda − toim.) mõju on väga lai, pool Eesti elanikkonnast asub otseselt selle mõjuvööndis. Olen laboris seda modelleerinud, lasknud meie oma väikese soolsusega mereveel sellest üheksa kuu vältel kord nädalas üle käia − ja ma tean, kui tohutult palju kahjulikke elemente sealt vähem kui aastaga keskkonda eraldub.

Kogu tarbijaühiskond on läinud selle äärmusliku piirini, kus me ei taha enam elukvaliteedis midagi kaotada. Uut rikkust kusagilt võtta ei ole, peame hakkama maapõue suunas vaatama. Või võtame pool metsa maha ja müüme ära − saame ka umbes viieks aastaks rikkamaks? Kuskilt otsast peab mingit ressurssi hakkama kasutama, looma sellele kõrgendatud lisandväärtuse ja niimoodi rikkust kasvatama. Varsti me ei saa enam autosid ega kütust sisse osta, sest meie väliskaubanduse bilanss läheb nii kreeni.

Arvate, et inimestele piisab, kui riik ütleb, et on vaja uurida?

Praegu on riik öelnud keskkonnaministeeriumi näol − Keit Pentuse ajal −, et kui ka üks inimene on fosforiidiuuringutele vastu, siis me seda ei tee. See on väga halb väljaütlemine. Nüüd on valitsus jõudnud arusaamani, et riik peaks muutuma pragmaatilisemaks, mõistlikumaks, teaduspõhisemaks. Minister ei tohiks öelda "mina arvan, mina tunnen" − need ütlused peavad olema põhjendatud, faktilised. Ja selleks, et mingeid fakte tekitada, on vaja uuringuid. See ei ole mingi fakt, et 25 aastat tagasi uuriti ja öeldi, et see on väga kahjulik.

Mina ei ole kaevandaja, ma ei poolda kaevandamist, aga ma olen hakanud asja vaatama selle ära rikutud maailma kodanikuna, tarbijana. Ega minagi taha praegusest elukvaliteedist väga tagasi anda. Aga ei ole ju enam kuskilt midagi võtta. Me ei saa rikkamaks sellest, et ühed inimesed küpsetavad saia ja müüvad teistele maha. Me peame kuskilt juurde saama midagi, mida väljapoole müüa.

Minister peab selle uuringuidee ju ikkagi rahvale kuidagi maha müüma?

Rahvale tuleb öelda, et nüüd me oleme aru saanud: otsuse tegemiseks on meil vaja teada, mille põhjal otsustada, ehk tuleb algust teha massiivsete uuringutega ja panna nende uuringute alla tohutult raha, seega kusagilt mujalt ka raha ära võtta.

Üldplaanis peab neid uuringuid tegema just riik, sest riik on omanik ja omanik peab teadma, mis tal on. Uurida tuleb mitte ühte maavara, vaid kompleksselt kogu maapõue, sealhulga fosforiiti selles kontekstis, kus ta asub. Detailuuringuid teevad hiljem juba firmad, kes huvituvad mingist konkreetsest asjast.

Kui kaevandamisest rääkida, siis millal võiks reaalselt selleni jõuda?

See on pisut kohvipaksu pealt ennustamine. Kui hästi organiseerida, suudaksime viie aastaga oma uuringute kvaliteedi umbes kümme aastat edasi viia. Praegu oleme põhjamaadest maas kakskümmend aastat, keskmisest Euroopast võib-olla kümme aastat. Kui nüüd viis aastat intensiivselt ja sihipäraselt uurida, pannes kogu Eesti geoloogiaressursi selle peale, siis pärast seda on aasta debattide aeg, poolteist-kaks aastat tehnoloogiliste uuringute aeg... Parimal juhul seitsme aasta pärast võiksime hakata rääkima, kas mingisuguses kohas on mõtet alustada uuringut kaevandamise võimalikkuse väljaselgitamiseks. Siis läheb kaevandamiseni veel umbes kaks aastat − kokku kaheksa-kümme aastat.