MAIT SEPP ⟩ Miks naistepäeva pidama hakati?

Mait Sepp, geograaf Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Lubage mul rahvusvahelise naistepäeva järel jagada teiega paari pildikest oma elust.

Esimene neist. Umbes kümmekond aastat tagasi astusin Jõhvist Tartusse viivasse bussi ja avastasin, et roolis istub naisterahvas. Eks ma olin kuulnud, et naisbussijuhid on olemas, kuid ihusilmaga polnud neid kaugliinil näinud. Peab ütlema, et see tekitas minus ühekorraga mitmeid mõtteid, kui mitte öelda tunnete tulva. Esimene reaktsioon oli rõõmustav: "Ahaa! Naisbussijuht! Väga tore! Võrdõiguslikkus on siiagi jõudnud! Jälle üks klaaslagi murtud."

Teiselt poolt ajas muigama, sest olin just lugenud 1899. aasta Eesti Postimehest, kuidas Kuremäe põllumeeste seltsi avakoosolekul pidas seltsi abiesimees Lillenbach kirgliku kõne naistest. Ta kutsus üles ka naisi seltsi liikmeks võtma, "…sest et hallist ajast saadik Eesti naesterahwas mehe truu sõber ja seltsiline olevat". Noh, jah, läks tublisti üle saja aasta ning Ida-Virumaal lubatakse naisi juba bussirooli.

Kolmandast küljest ajas naise nägemine kohaliku odavfirma masina juhina mu kulmu kipra: järjekordne trikk kulude kokkuhoidmiseks? Statistikat võib ju käänata ja väänata vastavalt rääkija huvidele, kuid palgaline ebavõrdsus on Eestis probleem, millega olen kokku puutunud isegi oma kõrgelt haritud kolleegide hulgas. Naistele makstakse sama töö eest vähem palka. See oli siis, kümme aastat tagasi kuum teema ja pole see probleem ka nüüd kuhugi kadunud.

Teine pilt. Ära jäänud skandaal. Kaks aastat tagasi šokeeris paljusid mu vallalisi naistuttavaid nende kirjakasti jõudnud pere- ja lasteteemaline küsitlus. Küsitlus oli see vaid vormiliselt. Teate küll, on olemas selline reklaami- või teavitamise võte, kus te justnagu vastate küsimusele, aga tegelikult süstitakse teile pähe mõtteid näiteks kaupade kohta, mida peab kohe poodi ostma minema, või selle kohta, kelle poolt valimistel hääletada.

Selle "küsitluse" sõnum oli: "Miks te olete halb naine, et pole abielus ega sünnitanud Eesti rahvale ühtegi last?" Muidugi tekkis sellest 2023. aasta suvel nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses kära. Ja ainult. Tartu ülikool vallandas kärmesti professori, kes oli väidetavalt ebaseaduslikult küsitlusobjektide aadressid saanud. Ohvrioinas oli tapetud, suvi võis rahulikult edasi minna.

Tegelikult hiiliti professori veristamisega mööda tähtsast küsimusest: kuidas on nii, et Eestis on poliitilisi jõude, kellele on naised üksnes paljunemisfunktsiooniga baabad? Nagu hiljuti sai lugeda: sünnitamine olla naise patriootlik kohus ühiskonna ees.

Eks me muidugi kõik tea, kuidas naisi sünnitama panna. Seda on lähiajaloos mitmes maailma riigis läbi proovitud: naised tuleb koduseks jätta, haridusest ära lõigata ja täielikult meeste voli kätte anda. Aga isegi see ei aita: näiteks Afganistanis on viimastel kümnenditel tavalise seitsme-kaheksa lapse asemel hakanud sündima vaid neli-viis last naise kohta. Selline tendents on globaalne.

Meil on endiselt veel päris jupp maad minna, selleks et "mehe truust sõbrast" saaks… inimene. Kui mäletate, siis ka viimastel valimistel tiirlesid mitmed küsimused sisuliselt selle ümber, keda üldse valge heteroseksuaalse mehe kõrval inimeseks pidada. Seda siis 21. sajandil!

Olukorras, kus igaüks, kes ajalugu tunneb, võib tuua hulga näiteid selle kohta, kuidas ahistamine ükskõik millise tunnuse põhjal on ühiskonnale kaasa toonud palju rängemaid probleeme kui nii-öelda kontrolli all hoidmisest eeldatav kasu.

8. märtsi on meil ikka peetud nõukaaegseks jäänukiks või lihtsalt tulbikinkimispühaks. Aga vahel võiks kas või kingiks saadud lilli vaadates mõtiskleda selle üle, mis sundis naisi rohkem kui sajand tagasi organiseeruma ja kas kõik need selleaegsed probleemid on praeguseks lahendatud. Ja mida teha kõikide nende uute jamadega.