Euroopa ellujäämiskursus

Pariisis toimunud terroriaktide valguses räägitakse Eestis üha rohkem sellest, et meil siin Euroopa tagahoovis on ikka väga turvaline olla, ning valitsus rahustab rahvast, et karta pole midagi ja Eestit terroristid ei ohusta. Tõepoolest, riik on 25 aastat suure venekeelse vähemuse tõttu tegelenud lõimumise teemaga, kuna eesti- ja venekeelne elanikkond elab paljuski erisuguses infoväljas. Kuid me pole kogenud pogromme või terroriakte, mida võiks võrrelda Pariisis, Londonis või Madridis viimasel aastakümnel toimunuga. 2007. aasta aprillis Tallinnas ja Ida-Virumaal lahvatanud nn pronksisündmused vapustasid ühiskonda niivõrd, et keegi meist ei meenuta toona toimunut hea sõnaga. Sest selline vägivald pole olnud lähiajalugu arvestades meile omane.

Aga nüüd me näeme, et üleüldise migratsioonisegaduse ning massilise sisserände toel kasvavad ühiskonnas võõraviha ja hirm, mida sellised terroriaktid nagu Pariisis toimunu veelgi õhutavad. Tegelikult on selliste rünnakute ühed suuremad ohvrid Euroopas elavad moslemid ning need õnnetud, kes on siia saabunud tõepoolest seetõttu, et kodumaal on nende elu ohus. Kahjuks on sellel kõigel ka otsene seos populistlike äärmusparteide nagu meie Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) populaarsuse kasvuga kogu Euroopas.

Euroopa Liit on viimastel aastatel pidanud läbima mitmeid ellujäämiskatseid alates majandus- ja euroala kriisist kuni põgenikeprobleemide lahendamiseni. Islamiterrorism ja äärmuslus on uued väljakutsed, mis on saanud reaalsuseks, ning ka Eestis ei saa me jääda sinisilmselt lootma, et meid see kunagi ei puuduta.