JUHTKIRI ⟩ Ühe Jõhvi arengu sümboli lahkumine

Jõhvi linna sissesõit. Foto: Matti Kämärä

Sel nädalal oma kodukülas Vokas hukkunud Vello Juhkovi panus Jõhvi, aga ka kogu Ida-Virumaa arengusse on olnud märkimisväärne, sest tema tegevus langes kokku ajaperioodiga, mil oli ambitsiooni ja võimekust teha ennast suuremaks, kui Jõhvi tegelikkus oleks toona võinud eeldada.

Ambitsioon saada maakonna ja kogu Virumaa regiooni keskuseks hakkas ilmet võtma juba 1990ndate teisel poolel, kui siinsed võimud tegid pingutusi, et riik tooks oma olulised asutused just Jõhvi. Maavalitsus, millel tookord oli nii võimu, raha kui otsustusõigust, asus Jõhvis juba niikuinii. Pikkamööda lisandusid muud asutused alates kohtutest ning lõpetades Viru vangla, Ida prefektuuri ja päästekeskuse peakontoriga. Ka "pehme" poole pealt tuli olulist lisa, olgu siis tegemist uue kontserdimaja või Virumaa esimese riigigümnaasiumiga. Kõigi nende projektidega oli Juhkov rohkem või vähem seotud.

Ja muidugi Jõhvi uus liiklussõlm, mille ümberkujundamine alates vana silla lammutamisest kuni uue ehitamiseni oli Juhkovi südameasi, mis lõpuks ellu viidi. Juhkovi pärandist rääkides tuuakse esile ka seda, et tema utsitamisel tekkis südalinna esimene kaubanduskeskus Tsentraal, mis sai küll palju sajatada, kuid mis oli esimene verstapost linna kujundamisel äri- ning teeninduskeskuseks.

Loomulikult ei oleks Jõhvi kunagine tormiline areng mõeldav ilma paljude teiste toona aktiivselt maakonnakeskuse edendamisega tegelnud inimesteta, olgu selleks siis praeguseks meie seast lahkunud linnapea Aavo Keerme, abilinnapea (abivallavanem) Priit-Aulis Kesler, hilisem vallavanem Tauno Võhmar või üle aastate Jõhvi tüüri juurde naasnud Vallo Reimaa. Ent tähelepanuväärne on, et Juhkov oli Jõhvi arengu juhtimise juures neist kõige kauem.

Tänapäeva Jõhvi ja kogu Ida-Virumaa on hoopis teistsugused, kui me 25 aasta eest ettegi suutsime kujutada, ja me ei tohiks sageli ehk juba rutiinsekski muutuva rahulolematuse taustal unustada neid inimesi, kelle pingutuste toel on toimunud meie elukeskkonnas väga suur areng. Sest kui me oskame nende pärandit hinnata, lisab see meisse usku, et kõik on võimalik.