/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2024/04/09/15991178t1hed3b.jpg)
Eestis on juba mitu päeva olnud tähelepanu keskpunktis Eesti jalgpallikoondise kapten Konstantin Vassiljev. Kuid seekord mitte oma vaimustavate kauglöökide või täpsete söötudega, vaid Õhtulehe saates "Kolmas poolaeg" olnud intervjuuga, kus ta pakutud võimaluse peale mõista üheselt hukka Venemaa tapatalgud Ukrainas hakkas veeretama mõtteid rahust, mis võib tulla ka siis, kui Venemaa selle sõja võidab.
Sellistest seisukohtadest on nördinud suur osa Eesti jalgpallisõpradest. Samas on inimesi, kes ei saa aru, mida aastaid armastatud jalgpallur, keda on valitud ka Eesti aasta kodanikuks, valesti ütles.
Kui meie vahetus naabruses asuv terroristlik Venemaa on tunginud Ukraina territooriumile, tapab seal tuhandeid inimesi, pommitab maatasa tsiviilelanike maju, tahab elektrijaamu hävitades jätta nad külma ja pimedusse, siis suhtumises sellesse ei saa olla mingeid pooltoone ega agasid peale selge üheselt mõistetava hukkamõistu. Sellist kurjust ei saa ega tohi mingilgi moel õigustada. See on põhimõtteline küsimus ülekaalukalt suurema osa Eesti ühiskonna jaoks. Ja selline on loomulik ootus ka ühiskonna liidrite suhtes, olgu nad poliitikud, ettevõtjad, kunstnikud, muusikud või jalgpallurid.
Kes ei suuda sellest aru saada, neile saab paratamatult ja õigustatult osaks Eesti ühiskonna pahameel ja põlgus.