:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/23/16025159t1h5ccf.jpg)
Tragikoomiline lugu Kohtla-Järve kultuuri ja hariduse abilinnapea Deniss Šalkauskasega toob taas esile, kuivõrd oluline on omavalitsuste etteotsa saada oma ala asjatundjaid, mitte jagada ametikohti kohalike munitsipaalpoliitikute suva järgi. Iga kord ei saa arugi, kas tegu on mingi loosimise, pokkeri või mõne muu mänguga.
Ei ole mingit kahtlust, et Deniss Šalkauskas on väga tubli spordimees ja sümpaatne inimene. Aga need Kohtla-Järve keskerakondlased ja sotsid, kes ta abilinnapea ametisse istutasid, kasutasid julmalt ära tema teadmatust, mida suure linna abilinnapea amet endast kujutab. Nad jätsid ütlemata, millised teadmised, taust, silmaring, kogemused ja oskused peavad selles ametis olema. Kultuuri ja hariduse valdkonnas tuleb suure linna juhtkonda kuuluvalt inimeselt eeldada, et need on eriti sügavad.
Abilinnapea koht ei ole auhind ega kohatäide. See on võimalus teha ränka tööd linna huvides omades selleks vajalikku ettevalmistust. Linnavalitsus ei ole ka abilinnapeade kutsekool, kus käiakse järgemööda ametit õppimas.
Tahaks loota, et see lugu on õpetlik ning järgmise abilinnapea määramisel sellist viga võimul olev sotside ja keskerakondlaste liit enam ei tee. Aga selle eelduseks tuleb neil aru saada, mis valesti läks. Tundub, et vähemalt osa neist saadikutest ei saa üldse aru, milles probleem oli.
Abilinnapea koht ei ole auhind ega kohatäide. See on võimalus teha ränka tööd linna huvides omades selleks vajalikku ettevalmistust. Linnavalitsus ei ole ka abilinnapeade kutsekool, kus käiakse järgemööda ametit õppimas.
Tõsiasi on ka see, et olukorras, kus võim on ebakindel ja käitub oma personaliotsustes pehmelt öeldes kummaliselt, on küllaltki keeruline rääkida oma ala asjatundjaid pehmeks, et nad linnavalitsusse tööle tuleksid.