Vene õigeusu kiriku juht vastandub Euroopa väärtusruumile

Lauri Läänemets, siseminister; SDE Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eesti Vabariik kaitseb kindlalt siinsete elanike usuvabaduse printsiipi, mistõttu soovin valitsuse liikmena, et kõik Maarjamaa õigeusklikud saaksid võimaluse oma tõekspidamisi ja usuvabadust teostada viisil, mida ei varjutaks Moskva patriarhaadi kui institutsiooni ja juhtorgani agressioonile kutsuvad sõnumid ja suundumused.

Soovin, et Eesti õigeusklikud, sõltumata nende rahvusest ja kodakondsusest, tunneksid end vaba maa vabade inimestena ning oleksid kaitstud terrorit ja muud vaenulikku ideoloogiat propageerivate üleskutsete ja seda loovate struktuursete ahelate eest, seda nii sisuliselt kui ka näiliselt.

Väärtustagem üheskoos usu-, mõtte- ja südametunnistuse vabadust ja leidkem koos ühiste arutelude käigus lahendusi, mis vabastavad siinsed koguduseliikmed pealesurutavast püha sõja mõiste väärastunud sisust. Püüame koos Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku (MPEÕK) koguduste liikmete ja vaimulikega, aga ka õigusteadlaste ja teoloogidega leida tekkinud probleemile sellised lahendused, mis on tasakaalustatud kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste ja õigeusu kaanonitega.

Ajalugu on meile näidanud, et sellised protsessid ei toimu kiiresti, kuid oluline on määratleda liikumise suund ja tagada koguduseliikmete hingerahu ja veendumus, et pühakodade uksed jäävad avatuks ning usulised talitused toimuvad ka pikkade ja sageli keerukate läbirääkimiste ajal. Juba järgmisel nädalal võtab siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt MPEÕKi kogudustega ühendust ja lepib kokku kohtumise ajad, et koos olukorda arutada.

Koguja on oma raamatus kirjutanud: "Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud." Selle lause esimene pool on justkui kokkuvõte Eestis õigeusuga seonduvatest probleemidest ajateljel praegusest ajast Eesti Vabariigi algusaegadesse.

Revolutsioon Venemaal ning meie omariikluse teke ja Vabadussõda lõpetasid Tsaari-Venemaa riigikorralduse aegse suhtluse Vene õigeusu kiriku ja Eestimaal elavate õigeusklike vahel.

Patriarh Kirilli üleskutse kohaselt on Eesti üks vaenulikest riikidest, mis peaks kaduma. Patriarh nimetas seda pühaks sõjaks ning nõuab selle toetamist kõikidelt Moskva patriarhaati kuuluvatelt õigeusklikelt, sh Eestis.

Ajaloost teame, et 1919. aastal toimus esimene Eesti apostlik-õigeusu kiriku (EAÕK) täiskogu, kus otsustati olla riikliku iseseisvuse kohaselt sõltumatu ja ühenduses teiste hommikumaa õigeusklike kogudustega. 1920. aastal tunnistas Vene õigeusu kiriku patriarh Tihhon EAÕK iseseisvaks ning samal aastal valiti ja pühitseti eluajaks EAÕK peaks ülempiiskop Aleksander, kes pöördus Konstantinoopoli patriarhi poole kanoonilise tunnustuse saamiseks.

7. juulil 1923. aastal andis Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Meletios IV oma tomosega EAÕK-le autonoomse kiriku staatuse Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni all.

Nõukogude okupatsiooni algul 1941. aastal üritas Moskva patriarhaadi esindaja Sergius ühendada EAÕKd Moskva patriarhaadiga, kuid see ei õnnestunud. Saksa okupatsiooni ajal juhtis iseseisvat EAÕKd metropoliit Aleksander, samal ajal suurem osa vene kogudusi kuulus aga Saksa võimude loal Narva piiskopi Paveli kaudu Moskva patriarhaati.

Vahetult enne teist Nõukogude okupatsiooni lahkus kirikupea metropoliit Aleksander 1944. aastal eksiili, koos temaga evakueerusid 22 vaimulikku ja tuhanded õigeusklikud.

Teise maailmasõja lõpus, 1945. aasta märtsis saabus Tallinna Moskva patriarhaadi esindaja ülempiiskop Grigori, kes likvideeris Eestis senise EAÕK sinodi ja asutas uue ühendusena piiskopkonna nõukogu.

Vastavalt 1935. aasta põhimäärusele säilitas EAÕK sinod kiriku põhikirjalise järjepidevuse eksiilis. Sellest tulenevalt oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel võimalik kirikute ja koguduste seaduse järgi siseministeeriumis registreerida ümber EAÕK põhimäärus 11. augustil 1993. EAÕK põhikirjalise tegevuse katkematut järjepidevust on tõendatuks lugenud kõik Eesti Vabariigi kohtuastmed.

20. veebruaril 1996. aastal taasjõustas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeus EAÕK-le 1923. aastal antud tomose kõigis selle üksikasjus.

Kui Konstantinoopoli patriarhaadi kanoonilises alluvuses olev Eesti apostlik-õigeusu kirik registreeris oma põhidokumendid ümber vastavalt kirikute ja koguduste seadusele 1993. aastal, siis Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku soov saada tunnistatud Nõukogude perioodi eelse EAÕK õigusjärglaseks takistas kiriku registratsiooni kuni aastani 2002, mil riigi ja kiriku esindajad jõudsid kokkuleppele kiriku põhikirja teksti osas, kus puudusid viited, mille kohaselt olnuks Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik enne Nõukogude perioodi tegutsenud EAÕK õigusjärglane.

Kõigi nende Eesti Vabariigi eksisteerimise aastate jooksul ei ole Eestis riigi poolt suletud mitte ühtegi õigeusu (ega ka ühegi teise konfessiooni) kirikut ning pühakodade uksed on olnud ja on jätkuvalt koguduste liikmetele avatud.

24. veebruaril 2022 algas Venemaa Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu, sellest ajast saati on Vene õigeusu kiriku patriarh Kirill korduvalt seda sõda õigustanud, heaks kiitnud või õnnistanud. Aja jooksul on sõnumid ja üleskutsed muutunud üha agressiivsemaks.

27. märtsil 2024 võttis ülemaailmne vene rahvakogu Vene õigeusu kiriku patriarh Kirilli juhtimisel vastu avalduse pühast sõjast Ukraina ja "satanismi" mõju all oleva läänemaailma vastu. See tähendab, et vastandutakse agressiivselt Euroopa väärtusruumile.

Nii nagu Moskva patriarhi sõnade kohaselt peab Ukraina olema osa Vene maailmast (Russki mir), kuulub avalduse järgi kogu nn postsovetlik ruum, sh Eesti, Venemaa Föderatsiooni mõjusfääri. Selle üleskutse kohaselt on Eesti üks vaenulikest riikidest, mis peaks kaduma. Patriarh nimetas seda pühaks sõjaks ning nõuab selle toetamist kõikidelt Moskva patriarhaati kuuluvatelt õigeusklikelt, sh Eestis.

See läheb otseselt vastuollu kiriku eesmärgiga kuulutada evangeeliumi kui rõõmusõnumit ja lunastuse allikat.

Agressioonile ja terrorismile üles kutsuva sõnumi edastamine kõrge kirikujuhi poolt langetab paratamatult terrorismivarju kogu tema juhitavale kirikule, Vene õigeusu kirikule, sõltumata sellest, kus või millises riigis väljaspool Venemaad asuvad selle kiriku kogudused ja muud konfessionaalsed struktuurid.

Eesti inimesed, kes tahavad oma usus vabalt ja rahulikult elada, peavad olema vabad ka sellest, et nende usuliider patriarhi isikus on agressiivse terroristliku riigiaparaadi üks osa.

Pöördudes tagasi kirja alguses toodud Koguja mõtte poole, vaadakem ka selle lause teist poolt: "…mis tuleb, seegi on juba olnud."

Meie riigi rahulikel aastatel enne Teist maailmasõda said õigeusklikud elada oma usuelu rahumeelselt ühe kanoonilise kirikuna. Erimeelsusi ja erinevaid arusaamu õigest usust on aga läbi aegade tekitanud ja suunanud Moskva, kus ei ole hääbunud unistus olla Kolmas Rooma ja kus selle sihi suunas liikumisel vahendeid ei valita.

Siseministri pöördumine Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku koguduste poole