URVE KILK Maa sool ei vea kunagi alt

Urve Kilk
Copy
Rahvatantsuõpetaja Urve Kilk.
Rahvatantsuõpetaja Urve Kilk. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Viimasel ajal on meie meedia kuum teema õpetajad. Tavaliselt ikka nende mured, suur töökoormus, nende panust vähe väärtustav palk, rasked kasvandikud, keerulised suhted lastevanematega jne. Aga ometi on nende hulgas rohkesti neid, keda võib nimetada tõeliseks maa soolaks: peale oma põhitöö hoiavad nad nagu muuseas au sees meie rahvuskultuuri, tagavad selle jätkusuutlikkuse, panevad lapsed seda viljelema ning on ise elav eeskuju.

Ei tea, kas meie haridus- ja teadusministeeriumis teatakse, et Eestimaal peetakse juba 24 aastat õpetajate rahvatantsurühmade festivale. Viimane sai teoks alles 16. märtsil Kanepis, esimene aga 28. novembril 1998 Kohtla-Järvel. Tookordne Järve gümnaasiumi õpetajate rühm sai siis 35aastaseks ja arvasin, et sel puhul võiks kutsuda külalisteks õpetajatest rahvatantsijaid ka mujalt ning panna nii alus iga-aastastele kokkusaamistele. Seda enam, et meedias oli juttu, kuidas Viljandis pidutsevad pedagoogide näiteringid juba mitmendat korda.

Nii saigi suvise tantsuseminari lõpetamise sõprusringis tehtud ettepanek hakata korraldama festivale, mis käiks ringi mööda Eesti erinevaid kohti. Ja kui teist korda kohtuti Viljandis, kinkis sealne õpetajate rühm Kelluke eesotsas juhendaja Maie Tammemäega festivalile reha, mis antakse iga kord edasi järgmise peo korraldajale, kes hoiab seda oma koolis au sees terve aasta.

Nii on rehaga tuttavaks saanud ka Kohtla-Nõmme kool, sest 9. festivalil osalenud rühmade juhendajad soovisid, et kümnes kui juubelihõnguline toimuks taas Kohtla-Järvel. Et Järve gümnaasiumi õpetajate rühm oli pärast 3. festivali aktiivse tegutsemise lõpetanud, tuli juubelipidu korraldada nende "õigusjärglasel" Kupparil.

Võin julgelt soovitada sügisese õpetajate autasustamise gala korraldajatel kutsuda sinna esinema mõni õpetajate rahvatantsurühm.

Jõhvi gümnaasiumi õpetajate rühm Voldemar Berelkovski juhendamisel liitus festivalidel käijatega juba Võrus, kus tantsiti koos kolmandat korda. Reha anti nende hoida aga alles 16. festivalil, nii et koolmeistritest rahvatantsijad lustisid 17. korda Jõhvi kultuurikeskuses. Kroonikas, kuhu on talletatud kõik peod, on ohtrasti kiidusõnu väga hästi korraldatud ürituse eest. Kui Voldemar, kes viis festivalidele ikka segarühmi oma tantsudega, aktiivsest juhendamisest loobus, siis kahel viimasel korral on säranud naispedagoogidest koosnev Kuremari omaloominguliste tantsudega.

Staažikas osaleja on juba 4. festivalil Luunjas üles astunud Helle Astoki juhitud Voka õpetajate rühm Kiiguri. Toila koolis pole aga reha seni veel hoitud. Nad toetasid küll Kupparit tähtsa 10. peo korraldamisel, kinkides kõigile osalenud rühmadele, keda on juba tavaliselt 20 ringis, maalikestega ehitud merekivid. Toila vald peaks leidma Kiigurile koha, kus saaks võõrustada rahvatantsupisikuga nakatunud õpetajaid.

Tõeline üllataja Kanepis oli idavirulastele Illuka õpetajate rühm Kaja Kama juhendamisel. Alutaguse vald võib olla uhke entusiastist pedagoogi üle, kes alustas küll tagasihoidlikult memmede rühmaga, kuid nüüd on pannud tantsima nii koolmeistrid kui ka õpilased. Tema kaks lasterühma esinesid edukalt 22. märtsil Kohtla-Järve kultuurikeskuses koolinoorte tantsupäeval.

Illuka õpetajate mure on ilmselt rahvariided. Siin saab olla tõhus toetaja Eesti kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupp, kus küll näib sport olevat kaaperdanud rahvakultuuri. Sellise järelduse tegin viimase preemiate jagamise põhjal: kolm elutööpreemiat sportlastele, rahvakultuuritegijatele mitte ühtegi. Ka kultuuripärliks nimetati spordisündmuste korraldaja, mis sest, et ta pole praegu meie maakonnastki.

Õpetajad ei naudi oma kokkusaamistel Eestimaa erinevates kohtades mitte üksnes tantsimist, vaid neil on võimalus tutvuda lähemalt selle paigaga ja osaleda eriilmelistes töötubades. Nii istus Kanepis nii mõnigi pedagoog esimest korda kangastelgede taha, et jäädvustada oma rühma kohalolu värvitriibulisse vaipa. Kulminatsioon on kahtlemata kontsert, kus valitseb erakordselt soe, sõbralik ja rõõmus meeleolu. Ja lausa uskumatu, kui hästi tantsitakse!

Võin julgelt soovitada sügisese õpetajate autasustamise gala korraldajatel kutsuda sinna esinema mõni õpetajate rahvatantsurühm. Maa sool ei vea kunagi kedagi alt.

Tagasi üles