/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Peaaegu iga poliitik, kes tuli rohkem kui aasta tagasi riigikogu valimistel Ida-Virumaa inimestelt hääli noolima, rääkis, kui ebaõiglane on see, et siinsed põlevkiviettevõtted maksavad riigile sadu miljoneid eurosid keskkonnamakse, aga maakonda tagasi tuleb sellest rahast vaid imeväike osa ehk ca kümme miljonit eurot.
Nad lubasid valituks osutumise korral saada sellisteks kapteniteks, kes pööravad keskkonnatasude rahalaeva nina Ida-Virumaa poole. Aastaga pole selles osas suurt midagi muutunud. Ida-Virumaast käib üle vaid selle laeva taga olev reha, mis maksud kokku kogub ja pealinna sadamasse toimetab. Vahe on vaid selles, et maksusaak on jäänud tunduvalt kasinamaks, kuna Euroopa Liidu kvoodipoliitika ei lase siinsetel elektrijaamadel enam tööd teha. Tulemuseks vähem töökohti ja vähem makse.
Ühe kosmeetilise sammu on riigikogu siiski teinud. Osa keskkonnatasusid otsustati tõsta plaanitust veelgi enam lootuses koguda nõnda täiendavalt umbes paar miljonit eurot aastas ja teha sellest Ida-Viru keskkonnafond, kust saaks raha siinsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks.
Muudatus võrreldes sellega, millest riigikogusse pürgijad enne valimisi rääkisid, on tilluke. Aga mõistlik oleks seegi parimal võimalikul moel ära kasutada ja selleks tuleks hakata plaane tegema. Arvestades, millisesse keerulisse seisu on viimased võimuliidud tüürinud riigieelarve, on vähe tõenäoline, et keskkonnamaksude osas Ida-Virumaa jaoks suuri ja soodsaid muudatusi lähiaastatel tuleb.