/nginx/o/2024/04/24/16027579t1h83f8.jpg)
Eelmisel neljapäeval arutas riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimusena tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadust ja võimalusi Eestis. Seejuures on märkimisväärne, et Fermi Energia valitud ja tuumaraporti kohaselt Eestisse sobiv BWRX-300 on tehnoloogia, mida pole veel kuhugi ehitatud ega katsetatudki. Igal juhul on rannakülade tööstusmaastikuks muutmise vastu nii Letipea kui Mahu küla elanikud. Samalaadset suhtumist näeksime väga tõenäoliselt kõigis Eesti rannakülades.
Julgeolekurisk ei ole tuumajaam mitte ainult rannaküladele, kuhu iduettevõte Fermi Energia jaama rajada soovib, vaid väikeriigina tuleb arvestada mõjudega kogu riigi keskkonnale. Ümberlükkamatu on fakt, et kogu Eesti on tuumajaamale üks ohutsoon.
Tuleb lisada, et seistes näiteks Lääne-Virumaal Letipeal kaitseväe tarastatud radari jalamil, on selge ilmaga näha Venemaa üks läänepoolsemaid asumaid − Suur Tütarsaar, mis jääb kõigest 40 km kaugusele. Tuumarühma raportis on kaitseväe radarite puhul välja toodud 15 km puhverala, võimaliku tuumajaama üks asukohti jääb radarist aga 2 km kaugusele. Kas tuumalobistid viivad sõnasalati abil maksumaksja raha eest radari Letipealt minema? Kui palju see riigile maksma läheb? See on veel üks rahasummas teadmata potentsiaalne kuluallikas.
Kogu Eesti on tuumajaamale üks ohutsoon.
Peame rääkima ka valmisolekust. Pärast Venemaa terrorisõja algust Ukrainas märgistati elanikele avalikke varjumiskohti, mis kaitseksid meid rakettide ja nende kildude eest, kuid millest pole abi tuumaohu korral. Meil puuduvad tuumavarjendid.
Igasugune kriisideks valmistumine on kampaaniate korras olnud aktuaalne vaid mõned aastad. Riigina tuleks vaadata peeglisse ja silma teistele eestimaalastele − kas teadvustame, et kogume endale agressori kalduvustega naabri kõrval riske, mille lahendamiseks on puudulik valmisolek? Riigi väliskuvand vs. tegelikkus: Eesti turundab end kui puhast maad − müüme välismaale meie puhast loodust, puhast toitu, võimalust leida argisaginast rahu. Samal ajal on meie rahvuslik ambitsioon justkui olla kõiges kõige parem − kõige puhtama loodusega, aga suurtööstusi ja lageraiet tahaks ka. Riigis pole adekvaatset hulka tuumateadlasi ega kogemust, aga tahaks n-ö suurte poistega koos tuumariiki mängida.
Tahaks põlevkivist loobuda, aga samal ajal üritame seda edasi väärindada. Fosforiidisõda pani ühe vastuvõitluse ilminguna aluse meie vabadusele, aga 37 aastat pärast toonaste plaanide peatamist flirdime iseseisva riigina selle kaevandamise võimalustega. Kas tõesti ise oma loodust saastada on meile okei, peaasi et ise otsustame? Võib-olla pole juhuslik, et tulevased fosforiidikaevandused ja Fermi plaanid geograafiliselt suuresti kattuvad ning ka osa inimesi on mõlema projekti puhul samad?
Jaapanlaste hoiatus Euroopale ehk kes matab jäätmed ja kes maksab? Kes maksab tuumajäätmete lõppladestuse eest? Fermi Energia on lahkelt nõus tuumajäätmeid "ajutiselt" umbes sajandi oma jaama territooriumil hoidma, aga kuhu need järgmiseks 100 000 aastaks panna ja kes selle eest arve korjab?
1,5 kuud enne seda, kui Venemaa režiim Ukrainat ründas, saatsid 261 Jaapani organisatsiooni ja ettevõtet pöördumise Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile. Kirjas avaldati sügavat muret Euroopa Komisjoni kavatsuse pärast lisada tuumaenergeetika ELi roheinvesteeringute taksonoomiasse. See tekitas suurt šokki Jaapani kodanike ja ettevõtete/organisatsioonide seas. Kokkuvõttes esindab Euroopa Liidu taksonoomia olulist sammu finantsturgude suunamisel jätkusuutliku arengu ja kliimaeesmärkide suunas − sh ringmajanduse arendamine − energeetika, tootmise, transpordi ja põllumajanduse valdkondades.
"Tuumaenergia kaasamine ELi taksonoomiasse ja ELi poolt tuumaenergia roheliseks nimetamine rikuks mitte ainult ELi taksonoomia usaldusväärsust, vaid jätaks ka märkimisväärselt negatiivse pärandi ELi ja maailma tuleviku jaoks. See on midagi, mida me ei saa aktsepteerida," kirjutavad jaapanlased.
Hoolimata sellest, et kõrge radioaktiivsusega jäätmeid tuleb hallata sügaval maa sees üle 100 000 aasta, pole Jaapanis ega paljudes teistes riikides lõplikku jäätmekäitluskohta veel otsustatudki. Üheks suuremaks komistuskiviks paistab olevat kõikjal leida soosiv kogukond, kes tuumajäätmeid avasüli vastu võtaks. Kuna Eesti peab oma jäätmetega ise tegelema, siis ootaks, et riik teeb kõigepealt selgeks, kas ja kuhu oleks üldse mõeldav see kõrgelt radioaktiivne materjal matta. Erafirmat siin usaldada ei saa − Fermi Energia näiteks "unustas" kohalikke teavitada, kui hakkas maksumaksja raha eest Letipeal puurauke rajama.
Letipea ja Mahu külaselts on korduvalt esitanud oma vastuseisu tuumajaama ja Fermi poolt tuumajaama ümber lubatud tööstuspargi loomisele ning teinud sellesisulisi pöördumisi ka kõigi rolli omavate ministeeriumide ja teiste institutsioonide aadressil. Sellele vaatamata räägitakse läbi uuringute, et kohalikud on justkui poolt, samas nentis Fermi Energia kõneisik Diana Revjako, et viidatud uuringute valimis ei ole ühtegi Letipea elanikku. Kohalikud on selgelt Natura kaitsealaga rannakülla igasuguse tööstuse rajamise vastu.
Koroonakriis näitas hästi, et maal elamiseks ei ole vaja tööstust, see on iganenud mõttemall tänapäeva tehnoloogiakeskses maailmas. Eesti rannakülade elanikud ja nii ka Letipea ja Mahu küla elanikud on need rannakülad valinud eelkõige mitmekesise, puutumata ja karge looduse tõttu. See on väärtus, mida tuleb hoida. See on tegelik kapital teadlikule inimesele.
Fred Jüssi sõnul on vaikuse oaasid Eesti kõige väärtuslikum kapital. Seda meil veel on. Töösturit huvitab muu. Kas riigikogu teenib rahvast või raha? Tark valitseja oskab juhtida neid kaht vastandamata ja näha tulevikku kedagi välistamata.