Rahvusvaheline lennuväli Jõhvi − utoopia või reaalsus
/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
20. november 2015, 20:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusliku sinilinnu Estonian Airi tiivad enam ei kanna, need on murtud ega tõuse kunagi taevasse. Lendav keha Nordic Aviation vaevleb praegu sünnivaludes. Kas me seda ligi veerand sajandi eest tahtsime? Need, kes otseselt vastutavad Estonian Airi vähikäigu eest, on vait ja üritavad avalikkuse tähelepanu vältida. Üks on selge: tuleb edasi minna ja kavandada uusi sihte.
Eesti lennuväljad ootavad lennukeid. Tartlased unistasid kunagi suurelt ja lootsid, et mitmed kompaniid hakkavad Emajõe kaldalt lendama. Imet ei sündinud. Nüüd plaanib Pärnu oma lennujaama moderniseerimist ja unistab suurelt. Kuurorditurismis nähakse potentsiaali. Miks ei võiks riigi varulennuväli asuda seal, kui midagi Tallinnas või Riias juhtub? Eestist pindalalt ja rahvaarvult väiksemal Küprosel on mitu toimivat lennuvälja. Kirde-Eestis oli kunagi Jõhvi lennuväli. Lapsepõlvest mäletan, kuidas seal 1970. aastatel maandusid koguni liinilennud, lennati marsruudil Tallinn - Leningrad.
Praegu on Jõhvis vaikne ja sealse terminali ümber haljendab rohi. Mõni üksik "Kukuruznik" tõuseb justkui oma lõbuks langevarjuritega õhku, kuu jooksul maandub mõni eralennuk. Ajakirjanduses on tähelepanu pälvinud rahvusvahelise lennujaama rajamise idee hoopis Narva. Iseenesest pole mõte halb, aga kas on seal nii palju ressurssi, et hakatakse lendama? Kaupa, mida seal toodetaks, pole, erilist turismi samuti mitte. Kellel on sidemed Venemaaga, eelistavad Narvast minna Peterburi ja seal õhulaevale istuda. Pealegi on praegune Narva aerodroom peaaegu olematu.
Jõhvil oleks aga potentsiaali. Siin asus kunagi toimiv lennuväli ja võib rääkida traditsioonist. Nüüd on vaja koostada projekt ning teha uuringud − mis see kõik võiks maksta. Ehitada tuleb tänapäeva nõuetele vastav lennurada ja paigaldada tuled ning ILSi süsteem. See on kallis lõbu. Alla 1700meetrist stardirada pole mõtet rajada, sest see ei suuda vastu võtta 70-80kohalisi reaktiive − olgu nendeks kas või praegu nukralt Tallinnas seisvad Bombardierid või näiteks Fokkerid. Suured orkestrid, koorid ja artistid lendavad ikka keskmist sorti reaktiividega.
Jõhvist mitte kaugel asub Toila spaa, hea turundusega leiaks sinna kliente ka mujalt Euroopast. Narva-Jõesuugi on Jõhvist kõigest kolmveerandtunnise bussisõidu kaugusel. Sama aeg, mis kulub Euroopa suurlennujaamadest linna sõidule! Kunagi oli Narva-Jõesuu liivarand nii kuulus, et sinna tuldi kogu Euroopast, mitte ei mindud Nizzasse. Narva ei suuda oma hotellidega vastu võtta välisturiste, olgugi et linnast vaatab vastu palju Rootsi aega. Turistid tuleksid Soomest ja Rootsist meeleldi Kirde-Eestisse, ent nad ei viitsi loksuda 12 tundi laevas ja kulutada veel aega tüütule bussisõidule. Oluliseks saavad kiirus ja mugavus. Lennuturism seda kõike pakub.
Jõhvis asub sõjaväeosa ja militaarturism on suure turismiäri osa. Lennujaam saaks teenindada ka militaarlendusid. Tänapäevane lennujaam Jõhvis elavdaks hotellimajandust ja kindlasti kerkiks siia paar-kolm mugavat ööbimiskohta. Toimiv lennuväli hoogustaks siitkandist kaubavedusid. Toodang tuleb ju kiiresti adressaadini toimetada ja seda võimaldab lennuk. Kui on korralik lennuväli, tulevad ka eralennukid ja rikkad individuaalturistid. Enne selle kõige realiseerumist peab sündima konkreetne plaan ja luua tuleb töögrupp. Peavad olema eestvedajad ja kaitsta tuleb oma seisukohti Tallinnas. Vaevalt nõustub pealinn kõigega rõõmuhõisete saatel. Kui Pärnu unistab suurelt, siis miks ei võiks olla tänapäevane lennuväli Eesti idapoolses otsas? Potentsiaali ju oleks. Mõtleme sellelegi, et 10 aastaga põletas riik 130 miljonit Estonian Airi ahjus, aga asi läks ikka lörri ning nüüd panustame üle 40 miljoni off-shore-firmasse, millest peaks saama Estonian Airlines, kui saab. Järsku kuulubki tulevik regionaallennundusele?