Ääremaastumise hirm

Kui Lüganuse vald kaks aastat tagasi oma naabrite Püssi ja Maidlaga ühines, oli tegu julge ja ambitsioonika, kuid samas ka loogilise sammuga. See vabatahtlik ühinemine on toonud esile probleeme, millega ühisvald siiani maadleb. Kaks aastat tagasi ei räägitud aga kaugeltki sellest, et riik asub ise jõuliselt varsti omavalitsuste ühendamist korraldama ning elanikkonna miinimumarvuks valla-linna territooriumil saab 5000. Lüganuse valla elanikkond jääb ka pärast ühinemist alla kolme tuhande, nii et kellegagi liitumine tundub möödapääsmatu.

See, et Kiviõli abieluettepanekust ära öeldi, on üsna loogiline, sest tahes-tahtmata jäädaks siis väikevenna staatusesse, kelle hääl jääks uues omavalitsuses üsna tagasihoidlikuks. Neid näiteid, kus pärast liitumist on väiksema omavalitsuse elanike huvid suurema ees taandunud, on üle Eesti juba olnud. Aga protestid enam tagantjärele midagi ei muuda.

Kui riik paneb omavalitsustele peale karmid tingimused elanike arvu ja territooriumi suuruse kohta, on keerulisemas olukorras just väiksemad vallad. Selleks, et kaoks ääremaastumise oht, tuleks liituda enda kaalukategooriasse kuuluvate naabritega, et häälte osakaal oleks volikogus võimalikult ühtlaselt jaotunud. Tihti pole aga selliseid naabreid võtta ning kui üks-kaks leidubki, siis ei tule nõutavat elanike arvu ikka kokku. Ja kogemus näitab, et kui algul lepitaksegi liitujate vahel midagi kokku, ei kohusta need lepped millekski ning väiksem liituja tunneb hiljem ikka, et ta on lihtsalt allaneelatu.