Kliimapoliitika ei tohi soodustada ebaausat konkurentsi

147 riigijuhti on mitme päeva jooksul Pariisis üritanud jõuda uue kokkuleppeni, mis piiraks kliima soojenemist.

Neli aastat tagasi ennustas nüüdseks manala teele läinud akadeemik Endel Lippmaa Põhjarannikule antud intervjuus, et võitlus kasvuhoonegaasidega on mõttetu rahakulutamine ja kuna paljud suured riigid pole sellega kaasa läinud, ei jää ka Euroopal peagi muud üle, kui sellest loobuda. "Hiina, Jaapan, Kanada ja veel mitmed suured riigid ei ole mitte üks põrm huvitatud süsiniku tagaajamisest," tõdes Lippmaa 2011. aastal.

Kasvuhoonegaaside piiramisel on maailmas nii tulihingelisi pooldajaid kui ka vastaseid, kes leiavad, et nende reaalne mõju kliima soojenemisele on sisuliselt olematu ning tegu on suuresti vaid rohelise energia arendamisega tegelevate ärigruppide huvidest lähtuva lobitööga, mis kurnab ja laastab traditsioonilist majandust. Tõe üle võibki vaidlema jääda, kuid fakt on siiski, et Lippmaa prognoos pole täide läinud ja riigijuhid on taas laua ümber.

Ükskõik, milles konkreetselt ka kokku ei lepitaks, on sellest tähtsamgi küsimus, kuidas sellest leppest kõik osapooled kinni peavad. Kui seda ei õnnestu tagada, siis jookseb kogu ettevõtmine taas suures osas liiva nagu varemgi. Tulemuseks on see, et mõned usinamad, nagu suur osa Euroopa riike, asuvad leppeid rangelt järgima, aga samas mitmed teised jätkavad vanaviisi ja näevad selles hoopis oma konkurentsieelist tärkamas.

Selgus ja kokkuleppe vettpidavus on väga olulised ka sellest seisukohast, milliseks kujuneb Eesti põlevkivitööstuse tulevik.