Oma rahvas ja ajutised külalised

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Lõimumisprotsessis on väga olulisel kohal elukohariigi keele omandamine. See on täiesti õiglane ja mõistlik nõue. Ent nõuda saab kelleltki midagi vaid siis, kui selle nõudmise täitmiseks on ka vajalikud tingimused loodud.

Selles suunas tehakse meil palju: igal aastal korraldatakse projektikonkursse ning selleks eraldatakse suuri rahasummasid. Kuid milline on tulemus? Kas keegi tegeleb selle analüüsimisega? Kui jah, siis millised on järeldused?

Keeleteadlased on juba ammu tõestanud, et maailmas ei ole sellist keelt, mida ei saaks ära õppida. Ka zooloogid kinnitavad, et inimkeeli rääkima saab õpetada mitte ainult papagoid, vaid ka varblast, kes isegi linnuriigis erilise intellektiga silma ei paista. Kahjuks meenutabki riigikeele õpetamine meil sageli varblase dresseerimist.

Olen palju aastaid tundnud huvi eesti keele kursuste vastu (kool on eraldi teema) ning nähtu ja kuuldu põhjal pean tõdema, et välja joonistub väga igav pilt − üheksal juhul kümnest pannakse õpingute alguses põhirõhk grammatikale. Jah, grammatikat tundmata ei ole võimalik keelt omandada, kuid eesti koolieelik ei õpi ju eesti grammatikat, kuid sellest hoolimata räägib ja mõistab eesti keelt palju paremini kui mõni 30-50aastane vene inimene.

Oletame, et mul ei ole lihtsalt vedanud ning mulle on enamikus ette sattunud sellised eesti keele kursused, kus õpetamisele on lähenetud šablooniliselt. Aga kuidas siis selgitada näiteks sellist fenomeni, et üks noormees tuli Venemaalt Ida-Virumaale, elas siin kõigest neli aastat, õppis selle ajaga selgeks seitse (!) võõrkeelt, muu hulgas ka portugali keele, ning nüüd, nagu ma olen kuulnud, õpetab portugali keelt Portugali tulevatele välismaalastele? Eesti keele eksamit ta aga tehtud ei saanudki. Ja selliseid näiteid on hulgaliselt.

Ei usu, et asi on selles, et eesti keel müstiliselt keeruline oleks. Ilmselt on asi puudulikus metoodikas ja lähenemises eesti keele kui võõrkeele õpetamisele üleüldse. Olen kindel, et meil on piisavalt eesti keele õpetajaid, kes on võimelised keelt õpetama kaasahaaravalt ja seega ka väga efektiivselt, ning neil on kogemusi, mis on kasulikud ka teistele. Ent millal me viimati kuulsime, et aasta õpetajaks linnas/vallas, maakonnas või riigis oleks valitud eesti keele kui võõrkeele õpetaja?

Keele õppimine on väga keeruline protsess, see ei ole lihtsalt sõnade ja reeglite pähe tuupimine, vaid sisenemine uute kujundite, traditsioonide ja mõttemallide süsteemi.

Nii et "varblase metoodika" meile ilmselgelt ei sobi. Kuid mõningate rahvusradikaalide väidetega, nagu ei õpiks paljud vene keelt kõnelevad Eesti elanikud eesti keelt vaid sellepärast, et nad ei austa riiki, milles nad elavad, ei ole ma kategooriliselt nõus. Keeleoskus ei ole mingi lojaalsuse näitaja. Need elajad, kes Pariisis veresauna korraldasid, rääkisid prantsuse keelt muide vabalt...

Seda teemat tõstatama sundis mind hüsteeria (teisiti on seda raske nimetada), mille on põhjustanud see, et Narva ja Sillamäe linnavolikogu liikmed kasutavat istungitel päevakorrapunkte arutades vene keelt, et takso- ja vedurijuhid räägivad eesti keelt halvasti, et...

Miks nii palju kära, härrased? Kui saadikud mingit olulist küsimust arutades vene keelt kasutavad, kuid seejuures asjatundlikke ja optimaalseid otsuseid langetavad, siis millist kahju nad sellega linnale ja riigile teevad? Muidugi, takso- või vedurijuht ei tohiks esineda lektori või giidi rollis ning pidada filosoofilisi vestlusi (see võib segada sõiduki juhtimist), tema peamine ülesanne ja kohustus on sõitja ohutult õigel ajal õigesse kohta kohale toimetada. Minu arvates peaks kõik olenema siiski eelkõige erialasest vajadusest: kui keele mitteoskamine võib viia negatiivsete tagajärgedeni, siis tuleb töötajat keele mitteoskamise eest kas karistada või tema teenustest sootuks keelduda. Ning seejuures pole üldse tähtis, milline keelekategooria tal on.

Kätt südamele pannes tuleb tunnistada, et probleem ei piirdu vaid keele õppimise ja õpetamisega. Ehkki kui küsitleda sadat Eesti vene keelt kõnelevat inimest, siis olen kindel, et neist parimal juhul kümme vastab, et ei tahagi eesti keelt õppida. Ent... Kui eesti keelt laitmatult kõnelev inimene on võimeline Eesti Vabariigi kodaniku passi prügikasti viskama, kõrge ametnik aga on suuteline kolmandikku elanikkonnast solvava sõnaga (eesti keeles mõistagi) nimetama ja säilitab seejuures oma ametikohagi, siis neile, kes soovivad asuda õppima eesti keelt, Eesti kultuuri ja ajalugu, see pehmelt öeldes optimismi ei lisa. Nagu ei lisa optimismi ka halvustav suhtumine oma emakeelde. Lihtne, kuid igavene tõde: ilma vastastikuse soovita üksteise probleeme mõista jääbki keeleküsimus lahendamata.

Ma ei saa aru, miks pagulasprobleemi lahendamisest rääkides kõneldakse nii palju vajadusest pagulastele eesti keelt õpetada. Minu teada on meil Eestis neid eesti keele õpetajaid, kes ka vene keelt hästi valdavad, tunduvalt rohkem kui neid, kes on suutnud ära õppida araabia keele. Muide, paljud neist põgenikest, kellele kavatsetakse eesti keelt õpetama hakata, on Eestis ajutiselt. Kas neil läheb Saksamaal või Rootsis eesti keelt vaja? Kas tegutseme põhimõttel "küll omad ootavad, peamine on külalistele meele järele olla"?

Tahan rõhutada, et keeleinspektsioon on Eestis väga vajalik, sest kui isegi mitme miljoni elanikuga riigid on mures oma rahvuskeele säilimise pärast, siis mis meie väikesest Eestist veel rääkida. Kuid seda väga vajalikku institutsiooni ei tohi muuta keeleinkvisitsiooniks, seal töötavaid kohusetundlikke ja kompetentseid inimesi aga karistuse täideviimise tööriistadeks.