Armuaeg põlevkivitööstusele

Põlevkivitööstused said eile kuhjaga kätte selle, mida nad poolteist aastat tagasi valjul häälel kampaania käigus nõudsid. Kui tookord protesteeris keemiatööstuse liit keskkonnatasude tõstmise vastu, siis 1. juulist langeb ressursimaks koguni kuus korda.

Tõsi, vahepeal on ka olukord põhjalikult muutunud, nafta hinna mõjul on põlevkiviõli hind kukkunud mitu korda ja siinsed põlevkiviettevõtted on sattunud plindrisse. 2014. aasta sügisel mõjus töökohtade kadumise kuulutamine blufina. 2016. aasta kevadel on see osutunud karmiks reaalsuseks. Arvestades prognoose, et nafta hind võib jääda odavaks aastateks, tähendaks see Ida-Viru tähtsaimale tööstusharule senisest veelgi süngemat tulevikku.

Seda arvestades on valitsuse eilne otsus tõmmata keskkonnatasusid järsult alla mõistlik. Kahtlemata on 40 miljonit eurot, mida riik aastas sellega kaotab, väga suur raha. Ent kui põlevkivitööstuse kriis veelgi rohkem süveneb, oleks rahaline kaotus saamata jäävate maksude, kasvavate sotsiaaltoetuste ja muude kulude tõttu mitu korda suurem.

Keskkonnatasude vähendamine ei garanteeri, et tulevikus koondamisi enam ei tule, sest see on vaid üks ja sugugi mitte kõige suurem osa kuludest. Kuid see peaks andma tööstustele juurde natuke armuaega, oodates nafta  hinna kerkimist maailmaturul.

Samas kipuvad iga ravimiga paratamatult kaasnema ebasoovitavad kõrvalmõjud ja seekord on kannatajaks keskkonnainvesteeringute keskus, kes ei saa kõhnemaks muutuva rahakoti tõttu enam senises mahus toetada keskkonnaettevõtmisi.