/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2015/05/11/11995214t1h7d03.jpg)
Sotsiaalmeedia ei asenda ajakirjandust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/05/11/11995214t1h7d03.jpg)
Sotsiaalvõrgustik Twitter pani hiljuti kinni − ja avas pärast laialdasi proteste taas − hulga kontosid, mille eesmärk on parodeerida või pilada Kremli režiimi, teiste seas president Vladimir Putinit (@DarthPutinKGB) ja välisminister Sergei Lavrovi (@SovietSergey). Sulgemise ametlikku põhjust ei ole teada, kuid ilmselt oli tegemist automaatse reaktsiooniga Venemaa trollifarmide loodud võltsmassilistele protestidele.
Lavrovi paroodiakontol (mille jälgijate hulk pärast ajutist sulgemist kiiresti kasvama hakkas) on ilmunud sellised postitused nagu "Meieni on jõudnud teated, et Helsingi sõjaväeline hunta diskrimineerib vene vähemust Soomes" või "Me eitame küberrünnakuid Rootsi telekomide ja raudteefirmade vastu" ja üldse kõikvõimalikud jaburad eitused. On võimatu ette kujutada, et mõni lugeja, juhuslik või mitte, võiks pidada seda millekski muuks kui pilaks ja satiiriks. Ka Twitteri enda reeglid lubavad paroodiakontosid, kui need on selgelt õigest kontost eristatavad.
Samamoodi on Twitter siiski varem maha võtnud näiteks Ukraina-meelseid kontosid. Ka Eestis on mõni paroodiakonto kinni pandud.
Tundub, et piisab, kui tekitada piisavalt suur sulgemistaotluste laine, ning ebameeldiva kasutajakonto kadumine on sama hästi kui kindel. Täpsemalt me aga taas ei tea, kuna suured sotsiaalvõrgustikud, nagu Facebook ja Twitter ja ka näiteks Google, on väga kitsid infoga, mis puudutab nende sisupoliitikat, algoritme ja töökorraldust. Ka suletud konto omanik ei saa mingit detailsemat selgitust sellise otsuse kohta, rääkimata võimalusest sulgemise põhjendatust elusa inimesega arutada.
Miks? Sotsiaalmeedia ettevõtted ei ole kunagi tahtnud käituda meediana, ajakirjandusena. Ajakirjanduse lahutamatuks osaks vabas maailmas on vastutus loodava sisu eest. Osaliselt tuleneb see seadustest, kuid valdavas osas on meedia vastutus tagatud läbipaistvuse ning eneseregulatsiooniga. Ilma vastutuseta ja läbipaistmatuna puuduks ajakirjanduse vastu usaldus.
Sotsiaalmeedia võidukäigu algaastail tundus aga, et siin tõepoolest on võimalik vastutust vältida − ja on ka kohtupretsedente, mis tõmbavad joone meedia ning sotsiaalmeedia kui kasutajate loodud sisuga platvormi vahele. Nüüd, kui Facebooki kasutajate hulk on miljardites, on siiski selgumas, et igasuguse avaliku sisu loomise või kaasamisega kaasnevat vastutust ei ole võimalik täiesti välistada, isegi kui sisu loomisesse sekkumine seisneb üksnes mingit tüüpi postituste keelamises, kasutajate blokeerimises või kasutajatele sisu esitamisel algoritmide kasutamises.
Sellele vaatamata võitlevad internetivõrgu supersõlmedena hiiglaslikku võimu ja kontrolli omavad sotsiaalmeedia ettevõtted iga väiksemagi sammu vastu, mis suurema avaliku vastutuse poole tuleks teha. Sotsiaalset vastutust on võimalik teeselda seda turundajate käest sisse ostes, ebameeldivaid pretsedente on võimalik vaiba alla pühkida teist poolt kinni makstes.
Väga paljudele inimestele, eriti riikides, mis pole päris vabad või kus ajakirjandus pole väga tugev, on sotsiaalmeedia oluliseks aknaks maailma. Ja mitte ainult − Araabia kevade ajal levis täiesti tõsiselt seisukoht, et internet kui selline on iseenesest demokraatiat ja vabadust tekitav ja tagav asi. Tõsi, praeguseks on ühemõtteliselt selgeks saanud, et internet on lihtsalt instrument, mida oskuslikult kasutades võib tõesti teha head, kuid ka kurja või siis head plaanides kurjani välja jõuda. Paljud autoritaarsed riigid tõmbavad internetti riigipiire, manipuleerivad internetti kasutades inimestega ning pruugivad seda vabaduste piiramiseks.
Ka vabamates ja päris vabades maades loob just Facebook üha rohkem inimestele pilti ümbritseva elu kohta. Erinevalt ajakirjandusest, mille puhul on tegemist läbipaistva turukonkurentsi käigus väljakujuneva inforuumiga, ei ole Facebooki puhul teada ei seda, milliste reeglite alusel meile infot kuvatakse, ega ka seda, kes on need inimesed, kes neid reegleid ja valikuid kujundavad.
Nii teevad sisuliselt globaalsete monopolidena käituvad Facebook, Twitter ja Google üha rohkem otsuseid, kelle seisukohti, milliseid uudiseid, reklaame või satiiri me saame lugeda või vaadata, kuid nende otsuste taga olevad kaalutlused jäävad hämaraks. On raske ennustada, milleni see viia võib, kuid varem või hiljem sünnivad ka vabas maailmas regulatsioonid, mis panevad sotsiaalmeedia senisest rohkem vastutama, sunnivad seda läbipaistvamaks ja viivad monopolide tükeldamiseni.