Paremaid päevi, Kohtla-Järve!

Puškini väikese tragöödia "Pidu katku ajal" ettekandmine sel nädalavahetusel Kohtla-Järve 70 aasta juubeli tähistamise rikkalikus kultuuriprogrammis oleks ehk liiga must huumor. Ent tõsiasi on, et ka juubeliaastal on Kohtla-Järve puhul põhjust rääkida mitu korda rohkem muredest kui rõõmudest.

Küllasõitnud arvukatele sõpruslinnade juhtidele saab mõne päeva jooksul loomulikult näidata siinse elu päikeselisemat poolt, mis on sündinud peamiselt tänu Euroopa Liidu rahalisele toele. Kultuurikeskuse, linnapargi, Keskallee, Virumaa kolledži või Ida-Viru keskhaigla väljanägemise üle saab põhjusega uhkust tunda.

Aga samas on Kohtla-Järve 20 viimase aastaga kaotanud kolmandiku oma elanike arvust. Tööpuuduse tase on üks riigi suuremaid ja palgatase üks madalamaid. Eesti suuruselt viiendas linnas pole  20 aasta jooksul rajatud näiteks ühtegi uut korterelamut, rääkimata elurajoonidest, ja suurem osa olemasoleva kinnisvara väärtusest sulab nulli poole. Uusi avalikke hooneidki on selle aja jooksul rajatud vaid üksikuid. Tähelepanuväärne pisiasi on seegi, et Eesti mõistes niivõrd suur linn peab oma juubelikülalisi majutama Toilas.

Kui hoidudagi viimastel aastakümnetel  Kohtla-Järvel toimunu nimetamisest taandarenguks, siis ilmselgelt on see linn ülejäänud Eesti arengutempost maha jäänud.

Kohtla-Järve ja tema elanikud väärivad paremat. Seepärast soovib ka Põhjarannik sellele Ida-Viru suuruselt teisele linnale juubeli puhul senisest paremaid päevi. Käesolev juubeliaasta võiks tähistada ühe pika mõõnaperioodi lõppu ja saada selle väärika tööstuslinna renessansi alguseks.

Ent ainuüksi headest soovidest ja loosungitest jääb väheks. Võtmeroll on kohalikul võimul, kes on ristteel valiku ees, kas jätkata senist kitsa seltskonna huvides elluviidavat poliitikat või liikuda avatuse ja koostöö poole.